järjekordne liputaja

otsi unetriinu kuskilt kus lights are brighter

2006-08-12T15:21:00.000-05:00

wordpress

kainus

2006-08-11T04:30:00.000-05:00

ma ei tea, kas hetkeline aga vahet pole kaa. vahel tuleb ennast kaineks juua. kõik tegelikult ei tee muud, kui läheb edasi. EDASI! nagu see bändki.

eile oli ilmselt mu kõige sentimentaalsem õhtu elus. alates sellest, miks vanemad karjusid või miks vanemad lõid ja miks me tollal tegime valesid asju, mida me teadsime, et valed on. kõik on omavahel nii neetult seotud, et võtab hirmu nahka. aga me jõime õnnest, et oleme elus. ja ainult õnnest tasubki juua, ausalt. mis sellest, et mul on valus, ma olen ikkagi õnnelik, sest ma olen elus. nii fucken sentimentaalne ongi, nii häbitult sentimentaalne.

mulle tundub, et kõik mis minuga praeguseni juhtunud on, on juhtunud sellepärast et minust saaks parem inimene. selles "idioodi" mõttes parem inimene. ma soovin maailma vähem vihkamist ja rohkem armastust. (ja KUI irooniline on sel praegusel hetkel minu kõrval kasvatusest nõretav vend!)

armastus võtab sult 5 kilo maha, otsi orkutist. (lamer!)

hinge lööb kinni

2006-08-10T07:22:00.000-05:00

kuidas ma tahaksin KÕIGE selle koha pealt lakooniline olla, lihtsalt, lakooniline ja kiire, aga ma ei ole üldse. ja see kestab, kestab, kestab.. ja sa tead ju, et ma ei saa seda enda sisse jätta.

ausalt, ma elan vahest ühest sigaretist teiseni. mitte, et mul see maitse meeldiks, mitte, et ma teeks seda isegi poosi pärast, see lihtsalt.. miks? aga ütle sina mulle, mina ei tea.

ma käed värisevad, ma vaevu suudan nuttu kinni pidada. kõige selle juures olen ma siiski hakanud emotsioone veel rohkem tajuma, veel tundlikumaks muutunud. ja mitte masetseda? masetseda? emoda? mida vittu te räägite? mida VITTU TE RÄÄGITE?! see on lausa mõnitav.

mulle lihtsalt ei mahu see pähe, südamesse, ega mitte kuhugi, et ma lihtsalt kaotan kehtivuse. täiesti selgest teavast, ma kaotan kehtivuse, ei kõlba enam. ja ma ei jõua vihata, ma ei suuda sellise vihaga elada, nagu ma vihkan. õigemini on ju viha fassaad haavatusele, kõige kõige suuremale haavatusele ja teadmatusele.

ma ei taha ühtegi seda tunnet enam tunda, ma tahan sellest valust välja pääseda aga ma tean, et sellest pole muud väljapääsu kui aeg, mis kulutab teravad ääred nüriks.

vahest ma tahan päästmist aga sellist ei pakuta, see ei ole võimalik ja pealegi ärakasutatav. ma ei taha midagi muud, kui kaitset. palun, ärge kunagi kunagi tehke kellegile nii.

sa oled nii ilus

kui sa oled aus

sa oled nii ilus

kui sa oled alasti tõe ees

ma ei suuda uskuda, et sa jooksed endiselt ümber maja*

2006-08-08T06:18:00.000-05:00

Ma näen teda iga päev peaaegu unes. Täna olime me koos kuskil ühikas, mis oli vist mingi saare peal ja seal oli mingi rootsi tüdruk, kellega ta vist nüüd koos oli. Ja sel tüdrukul oli vist sünnipäev, me sõime kõik neljakesi jäätist (tütarlapse ema vist oli kaa). Seal olid kohutavalt pikad koridorid ja oli vist talv, sest ma ajasin koguaeg oma riideid, mida oli kohutavalt palju, taga. Ühel rändamisel koridoris, kui me kahekesi olime, küsisin ma siis talt ‚kas meie vahel on kõik läbi’ mille peale ta justkui iseenesest mõistetavalt mühises et ‚jah’. Mingi suhteliselt kena neiu oli see, tumeda peaga, eesti keelt vist ei rääkinudki.
Ma ei mäleta, millal ma viimati rahulikult magasin.
Ja mul pole aimugi, millal ma üle saan. Alateadvus ei lase lihtsalt lahti, isegi kui mõistus on juba ammu südame täis sõimanud.
See tühi tunne on sees – üldsegi ei taha enam armuda. Omat pidi on sellest ka kindlasti kasu, pikemas plaanis, hakkan rohkem inimesi nägema, kui oma pidevat meeleheidet tunnetama. Ei käi enam otsiva pilguga ringi. Jah, ma olen selline. Ma ei tea miks, sellepärast pole neid asju ka lihtne tunnistada. Ma tunnen, et nüüd on vaja hakata asjadesse sisenema teisest avast. Aga jälle, pole aimugi kuidas. Või on lahendus millegi uue tegemine? Mille tegemine? Kuidas ja kellele? Laul. Ma ei laulnud enne üldse, nüüd olen ma oma suu pilukile teinud, see ei tähenda veel suurt entusiasmi, ei. Ma pean veel iseenda kartusest vabanema, enne kui end demonstreerin. Kui neetult raske on ennast aktsepteerida, kuidas ma saaksingi siis teistelt oodata, et nemad mind aktsepteeriks. Ja
Toetada võib ka see, kui ei püüta toetada vaid
Ma olen köögis teen süüa
Sina mängid oma toas
Kitarri
Ja vahest ma elan su aknalaual, mis on suhteliselt suurepärane.

Ma tuigun, olen elus, aga jalad ei jaksa eriti edasi minna.
Jumal teab, kui üleliigsena ma end kohati tunnen. Kui valena ma end tunnen. Et mind ei ole olemas. Kuigi on ju, ma tean. Ma nagu upuks. Ma ei saa aru, miks ma nii tunnen, see on ju vale, mul on ju kõik olemas!

..nõrkushetked?

* tänud lugupeetud härra Neemusele selle ilusa kujundi eest. Ümber maja jooksen ma küll, kuid kasjust enam mittemetafoorselt, aga metafooridest ei pääse minupuhul vist iial.

you only dance for yourself

2006-08-07T11:24:00.000-05:00

your hearts never there
so why should i care?

aga võib-olla on ta nüüd õnnelikum, kui mitte õnnelik. kuidas saab mulle kellegi õnn haiget teha? jah, miks ma olen nii eneseksne, ah? (ei no ausalt, hakkamegi õnne globaliseerima)

ma ei saa üldse aru miks ma seda kuradi sitahäda ikka veel armastan. no tõesti ei saa aru.

mul ei ole sadantmiljonit sõpra keda kapist laenutamas käia, vabandage, ma võtan oma sõpru nii nagu nad on ja armastan neid. ma ei taha, et nad peaksid koguaeg kartma öelda "õigeid" sõnu. ja siis tuleb mingi julk, kes arvab, et ta võib (ja minuga võibki kõike, ilma irooniata, ma lasen sest ma usun) love me and leave me to die. see on maailma kõige jõhkram ühekordne ärakasutamine. ja tal on sellest sügavalt pohhui kaa, et ta kohtleb inimesi nagu kõntsa, valetab veel viimse päevanigi, et armastab, kuigi oli juba ma ei tea kui mitmega petnud. see ei ole armastus, mu sõbrad, nii see ei käi. ma oleks talle kõik andeks andnud, kõik, sest mina armastan seda, kes armastab tõtt ja kes valetab ei ole mind väärt, päris ausalt. mul ei ole tühje karpe vaja, ma tahan inimest näha.

2006-08-04T05:03:00.000-05:00

kõik mis me tegelikult, lihtsalt, tahame on ilu. Et Meie tunneks ennast rahus, hästi. Meie kindluse jaoks on ilu, sest ilu on nii lihtne ja puhas. Noori siledaid juukseid hingad -
noor, pehme, rikkumata ilu! Ilu! Millele pole võrdset, mille südamest pole võetud tükkigi, mis on nii haavatav aga ta ei tea seda, sest ta ei tea valust mitte, mitte midagi ja seda ilusam ta on oma naiivsuses, usus - oma täiuslikkuses.

Ma ei tea, kas ma jooksen veel ümber maja. Päev selgitab selle, kas ma Täna Veel jooksen.
Ma ei saa ilma päästerõgaste ja käteta. No olgu, võib-olla saaksin, aga väga vähe. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma ei suuda sissepoole elada, ma tõesti tõesti ei saa. ("Miks ma olen selline, nagu ma olen?")

juni järvi - falling like snow

köömes

2006-08-03T03:43:00.000-05:00

ma panin ta raamatud täna põlema ja sellega ongi vist nüüd kõik
muidugi raudtee
sääse-teede ja metro armastatud luminal
ning tapvalt must kohv

2006-08-02T12:50:00.000-05:00

mille kuradi pärast sa nii tegd? MIDA KURADIT MINA SULLE KUNAGI HALBA OLEN TEINUD? MIS SUL VIGA ON?! ja ma vihkan sind, ma vihkan sind sest sa ei tee sellest isegi välja ET MUL ON FUCKING VALUS, SA KURADI SADIST, MUL ON VALUS!

Sentimentaalsused

2006-08-01T02:12:00.000-05:00

Aitab vast mu ekstravertsusest, emotsionaalsest väljapoolsusest, mis langeb kõik nendele keda kalliks pean. Kaua võib halada teiste õlal, no tõesti. Ma ei mäleta isegi, et keegi minuga nii oleks käitunud, kuigi tõesti, ausalt, kallid, te võite. Ma olen olemas, alati. Olen tõesti sõpruse väärtusest palju paremini aru saanud.

Ja viha jääb iga päevaga minust kaugemale. Tugevaks saamine on ka rahulikuks saamine, mitte tuimaks, aga rahulikuks. Ei jookse peaga vastu seina enam, tõesti. Kindlasti olen pehmem kaa nüüd. Issnad, mina ja pehme. Sammud Inimesele lähemale. Jah, ma tahan kasvada usaldusväärsuseks, tõeks. Või õigemini ei taha ma seda kaotada. Naiivsuse vist peaks ainult kaotama. Ah, kui sa usud head siis ei näe sa kunagi halba, aga hea juures on tõenäoliselt ju ka halb ja alati võib kuskilt haiget saada. Nii lihtsalt on, midagi pole teha, ma ei taha sellepärast, selliste inimeste(!), pärast kibestunud küünikuks muutuda ja oma usku tõelisusse kaotada. Ausust on veel olemas, ma ju tean seda, ausust on veel ja jagub mulle.

Tõenäoliselt ma siiski olen veel mõnda aega kurb, sest ma olen lihtsalt temas pettunud. Nutan veel, ei ole need nutud midagi nutetud, aga kõik mu jutud teile on sellel teemal räägitud. Ma lihtsalt arvasin, et Keegi armastab mind. Elame veel, ma ju kõigest lihtsalt arvasin.

2006-07-31T10:18:00.000-05:00

Ma ju ütlesin sulle, et kui sa ei tule, siis mu süda murdub. Ja murduski, nimetagem seda, mis oli, kuidas tahes. Sa oleksid saanud, aga sa lihtsalt ei tahtnud tulla. Sul ei olnud lihtsalt sooja ega külmagi minust, empaatiast rääkimata. Ole selline siis pealegi, sina pead selliste otsustega elama, mitte mina. Ma ei ole kunagi valetanud. Ma pole sul kuskil südames, mitte midagi ma pole su jaoks, kui sa ei suuda mulle isegi tõtt öelda. Kardad öelda, et ei olnud armastus? Et ma ei olegi õige? Kahjuks või õnneks pidin ma sellest ise niikuinii aru saama. Ma ei taha jälle öelda, et tunnen ennast nagu kasutatuna, kuigi see veidi ehk nii on. Ise olen süüdi kah. Ma ei kaota kunagi usku inimheadusesse ja tõtte.

2006-07-30T14:16:00.000-05:00

fuck tõesti, mõnel mehel tahaks küll näo täis sõimata lihtsalt. aaah issand lasteaed, mina eesotsas. muidu võib küll igasuguseid sügavaid mõttetusi pilduda aga et kasvõi msnis öelda, et 'kuule mul on pohh' vms, no ei. kõik on lihtsalt halenaljakas. aga katarsist, tõesti. viimasel ajal ma olen veits hullumeelsetel viisidel seda otsima hakanud. spontaansustest kusjuures! mina! spontaansustest! aga need on lühiajalised ja suhteliselt ainult mind hõlmavad. kuigi üleni pole miski päris ainult ennasthõlmav. täna ma tahtsin tamsalus peatuva reisirongi eest, lähedalt, üle raudtee minna. see kuradi rong vist aimas seda ja meelega provotseeris seistes mingi 30 sekundit pärast seda, kui kõik inimesed niigi peal olid, veel jaamas. ma ikkagi ei julgenud. aga üldse, igakuradisuguseid hirme on vaja trotsida. ja tänaval ikkagi laulsin! jeff buckley'd! you better turn around and blow your kiss goodbye to life eternal a issand see on nii hea mõte. lausa tervendav, et teha kõike mida see hetk karta. kohe kuradi teha! muidugi väga egoistlik, kui keegi lõugab tänaval laulda, peksa vist võib kaa saada, või kui tekib muid.. tavaelu dissonantse. aga ka seda tasuks trotsida! vähemalt mõni aeg elust teha midagi kergemeelset, tõesti.

aga ma vihkan spontaansust. MINA EI OLE SPONTAASUS. kindlus tähenab minujaoks korraliku sööki, võimalust end kasida ja sooja voodikohta - kõike mis eluks vaja, muu mõtleme välja. muu teeme välja.

sügis..

2006-07-30T06:12:00.000-05:00

kuid usu mööda kõik läeb
ja siis kui sügis on käes
vihm sinu aknale taob ja taob
kuni ta kaob
ja võtab kaasa ka sind
mind lohutab ainult see
et isegi et ma olen üksi, üksi, jälle ja ikka on mul kõrvaklapid ja süda. ja kui tulebki see vihm, see vihm mida ma ootan, millega on lehed ja Metro Luminal üks, see lompides Sääse.

ja tõesti, jumala pärast, ärme räägi nii palju. ärme loobi sõnu õigeist ja armastusest - need on väga mõjuvad sõnad, lähevad väga sügavale, väga ruttu. Romantika romantilisus seisebki selles, et me oleme lihtsalt koos. Tänu sellele et saa miski haiget, miski ei puutu ja miski ei loe. kõik põleb tegelikult sinus endas. Tuleb hinnata sõpruse vaikust.

2006-07-29T13:48:00.000-05:00

täna ei ületa
ükski armastus minujaoks
Sõprust

ja eilne 17
lubas mul
pesu väel joostes sinust üle saada

järgmine suvi uuesti
sinudeta,
ma kuradi hoor

Anything is hard to find when you will not open your eyes

2006-07-28T05:34:00.000-05:00

jah, ma sain aru küll, et mul tõesti ei ole olnud õigus öelda neid sõnu, mida just olin siinsamas öelnud. ma sain öösel aru, et kui vihkad, siis armastad ja kui armastad siis vihkad (nähes temas meest) ja sellel pole mingit pistmist olemasoleva labasuse, andetuse/andekuse, või millega iganes. see on midagi, mida ma ei oska defineerida, see on midagi mulla alt, mida ei olekski vaja seletada, sest see on tõeline ja olemas ja vahest ta purjutab sind, vahest ta ajab sind verdtilkuvalt nutma, sest see on nii kuradi intensiivne ja võimas. nii heas kui halvas.

aga täna ma olen ilma temata natuke kurb aga siiski rõõmus, kuna kõik mu lähedased on minuga. ja nii on hea. me saame hakkama.

mulle tõesti meeldib number null

2006-07-26T08:33:00.000-05:00

(sarjast 'halb iroonia')
Merca ütleb, et kamp on ainus varjupaik.
Mina ütlen, et kamp on kõigest varjupaik
sest ka siis
kui sul on sõbrad
pead olema sama tugev
kui sul neid poleks
sõprus on illusoorne varjupaik
et pea sülle panna
kuigi tegelikult ise
kogu maailma külmusega toime tulles

Kõik mida ma endalt tahan

on jõud olla tervik

Kas me peaksime ootama

ühte hetke

et sellest kinni hoida kui

kõik hetked on võrdsed

praeguse ees

__________________________________________________________________________________

sinu armastamise

ja vihkamise vahel on

hõre piir

mille vahel ma seisan

ja ei saaks kuidagi öelda

et sind rohkem armastan

kui vihkan

sest milleks armastada

sind

kui sa teed mind nõrgaks

veel nõrgemaks

kui olin enne

võib-olla ma olen spontaansus

seda sa ju armastad

aga mina olen lemmikloom

kes vajab stabiilsust

mitte suvalist hoolt

Lemmikloomi ei tohi

unarusse jätta

neid ei tohikski üldse võtta

sest kuu aja pärast

saab armumine otsa

millele järgneb tüütuse viha

Ja lemmikloom

oma armastusega

jääb puuri kinni

iga päev lootuses silitusele

sest

2006-07-25T13:52:00.000-05:00

ei ole õige! ei ole õige! ei ole õige!

et ma niimoodi tunnen. ma olen koduloom, ma lihtsalt olen koduloom ja ma vajan palju palju uputavat armastust ja hoolt ja tähelepanu, muidu ma hakkan oma kartusi, mida on niii niiii palju, tõeks pidama. jumala pärast kuidas ma kardan kasvõi mõtet hülgamisest..

ma ei saa sinna lihtsalt midagi parata, et ma nii tunnen. see ei ole üldse minu teha, kurat, ma ei taha ju selline olla aga ma olen. enesekindlust ei süsti. ma armastan ja vihkan segamini, väga intensiivselt aga nüüd ma olen lihtsalt nõrk ja hirmul. kuidas ma ei taha selline hädine haavaleht olla, kes ootab ainult seda, et teda hoitaks, silitataks ja herbaariumisse sooja pandaks.

ma pean ennast ravima aga ma ei oska. ja ometigi KÕIK näevad, et püsti tuleb ainult iseendal seista, keegi ei saa sind toetada, sa pead SEISMA õ p p i m a.

2006-07-25T13:44:00.000-05:00

kao jah ära, parem ongi

2006-07-23T14:22:00.000-05:00

Esinedes, eriti varem, olin ma nii "high", et ei saanud kuidagi rahus istuda. - Rannap

Ruja on nii lahe. Ma olen alati ülistamisega liiga palju tegelenud. Aga see, miks ma seda teen, on ju niigi obvious, et seda ei maksaks enam mainida. Endal hakkaks kaa juba, ausõna, imelik. Sellega on tegelikult vist nii, et ma teen asja hästi suureks ja mingi hetk näen reaalsust, mis pole üldse nii kuradi suur ja need kokku moodustavadki kokku keskmiselt sooja armastuse.

Selline tunne, et nüüd oleks justkui kõik öeldud. Samas siiski on kõik veel kahe vahepeal. Kõik on veel ees ja kõik on juba möödas. Ja ma siiski, siiski vist kuulun mõndade inimeste juurde. Kasvõigi tõesti nendeks mõndadeks kordadeks, pean neid inimesi endale lähedasteks. Ütleme, idiootselt statistiliselt ja kalkuleeritult, et mul on kuus sõpra ja nad jagunevad kahte rühma. Vaim ja Rõõm, kuid üks ei välista iial teist. Mulle ei meeldi palju inimesi, kõige rohkem meeldib mulle üks, kõigerohkem kaks, inimest korraga. Ma pean pühenduma, tahan süveneda ja mõista. Sellepärast ma "elamisega" eriti hakkama ei saa. Ja ma täna taipasin

jälle seda sama, mida ma ikka üle aja taipan, et see, millesse meid surutakse (ei tegelikult ega vist ei suruta küll, kui sa end ise ei suru) on väga halenaljakas võltsreaalsus ikka küll. Kõik need valemid ja numbrid ("see on ju nii elementaarne, miks me sellest räägime, issandjumal")..

Anna andeks, ma pean oma vaimse vundamendi kindlustama. Daodejingi!, sest kaua ma ikka lalisen siin.

Ja mul on nii ilus materiaalne unistus, mis on suhteliselt sümboolne, mõnest aspektist. Tahan osta omale väga korralikud, roppkallid kingad. Klassikalised ja mugavad, mis peaksid kuradi kümneid aastaid vastu. Klassikalise all pean silmas midagi 70ndatest.

a la

ok, internet ütleb, et need on 40datest aga see ei muuda midagi. Klassikaline ikkagi.

Või pigem:

Aga umbes nii küll.

do is still want to embrace your scelecton?

2006-07-22T09:50:00.000-05:00

.. and those chains around your bones, i still hear them jingling

sest ma ei saa muretsemata, ma ei saa panna armastamisele piiri, mis nii kergelt viib vihkamiseni, et seda kohati ka teen. ma ei saa sinust aru aga ma ei saa iseendastki, seega võib-olla see polegi märkmisväärne. ma tahaksin, et sa oled vaba aga südemes alati minuga. ma ei taha sind muuta, tahan, et kasvaksid ise võrsudes iseendast. aga võib olla, et ma lihtsalt ei suudagi kaine olla. kaine, ehk kuival närivast emotsionaalsusest ja võõrdunud oma värdjalikult üleliigsest hoolimisenergiast. ja pained, mis võivad olla väljamõeldud. kuidas ma millegist aru peaksin saama, ma ei tea. kõik on lihtsalt sõnadesse pressitud emotsioonid, mida tegelikult iialgi väljendada ei suudaks, sest isegi ju aru ei saa

isegi ju aru ei saa.

kust kurat ma peaksin veel teadma, kas sa oled veel elus või mitte, kui sa hulgud linnast linna ilma raha ja akulaadijata! ja keegi ei saa öelda, et ära muretse.

yes, i am blind

2006-07-21T12:30:00.000-05:00

ma ei saa mitte midagi aru enam elust, jälle. see on väga halb, sest mul on kindlust vaja. aina rohkem saan sellest aru. see loll (jah loll) spontaansus.. no ei. ei lõpe kunagi millegi meeldivaga. peaaegu kunagi. vot see ongi, et ma ei ole enam millegagi rahul aga no mis kuradi õigusega ma rahul pole? mul on natuke rohkemgi, kui vaja oleks.. võib-olla sellepärast? kõik on nii muutunud. see viimane aeg ma tunnen eriti, et.. mis nüüd toimub. mistoimubmistoimub, vägaväga kiiresti.

aga hästi, eksole, kuidas siis muidu inimesi näha, kui mitte massiüritustel onju. see on ju normaalne, eks, et sa lähed kuhugi kohale ja suhtled seal inimestega. - no.. nautke saame hakkama. aga mitte eriti. isegi rongitäie boheemlastega.. no näed ju veidi inimesi läbi kaa, stereotüüpidena mis on nii silmapaistvad. midaiganes, ei ole vaja jaurama hakata mulle tereotüübitusest. pole olemas. ma olen lihtsalt kuradi väsinud(!) sellistest õhtutest, kus ma olen päeva-paar kodust, planeeritult või planeerimata lõpuks kujuneb ikka mingi loll spontaansus välja, ära olnud ja ma tulen rongiga koju ainsa mõttena uni, söök, pesemine. see ilgelt sucks. eriti arvestades nüüd seda fakti, et ma ei tarvita suht üldse alkoholi enam. mul on sellisest läbustamisest kõriauguni. ma ei taha ühtki õelust maailma. aga ei, see tuleb ja lööb sulle jalaga näkku: "ha, sul läkski siin liiga lilleliseks, ma vaatan!" no milleks see? miks me lihtsalt läbi ei võiks saada? mille kuradi pärast olla nii fucken ainult omakasupeal väljas? vot ma ei saa aru, kuidas me oleme inimesed. kes, kurat, ongi see inimene - ei, ta ei taha enamasti olla su õde või vend, vahest tahab ta sulle niisama peksa anda, vaimselt või füüsiliselt munadesse - pole üldse probleem. aga et aidata, no milleks? muidugi saab igaüks ennast ainult ise aidata aga inimlik toe pakkumine.. inimlikkus.. kus on inimlikkus?

ma võiks isegi endale vastu vaielda, aga ma olen nii kuradi väsinud ja pean venda hoidma. mitte kunagi ei tasu spontaanselt tähistaeva alla magama heita, kui sul on kaasas kott täis elu tähtsamat sisu. mitte keegi peale sinu ei saa selle koti väärtusest aru.

all my life is changing every day

2006-07-18T15:49:00.000-05:00

möödunut defineerida

vaata, eksole, hakkab kergem, kui suudad sildi tundele külge panna? nii oskad ju öelda haiguse nime ja kui on teada haigus, siis on teada ravi. no kas ma olen jälle naiivne või? asjad ei käi nii lihtsalt või?

mina sain aru. armastasin ja ei tahtnud midagi muud kui hoolida. kurat võtaks, algusest peale armastasin. ja see ei ole loogiline, eks, aga see kui midagi ei näe ei tähenda, et seda olemas pole (kurat, nii õige ikkagi ju!). was living in a denaial that i wasn't denaing. (ja ma korrutan, hästi palju, eks, aga ma pean. enda seest välja saama. hakklihamasinalikult ära defineerima, nii et oleks selge nagu vesi ja ainult siis saab selle seljataha jätta ja edasi mina. armastus ei ole nagu vesi tulele, aga see ei ole ka brainfuck.) (9 kuud) naistel ei ole on/off'e, teate ju küll. mitte, et ma end naiseks peaksin. kardan seda. kuigi mitte enam nii palju. mari ütles: kui on õige inimene, siis ei kardagi.

jah. ta on väga õige. ta on ingel.

do you know you make me cry?

2006-07-17T05:51:00.000-05:00

ma lihtsalt aeg-ajalt pean end defineerima. me ei hakka enam defineerimise teemadel vaidlema, siin pole midagi vaielda, definitsioon on definitsioon.

ja tõesti, kas mina olen papist? mis see üldse õieti ongi, et ma lasen end mõjutada. mõnes mõttes see sõbralt liigutuse ülevõtmine on ju hea - tunned, et miski on sinu oma, aga alles nüüd leidsid selle. ja tõesti, need on ainult fragmendid: liigutused, fraasid, sõnad. kuid samal ajal on nad mugavad, meenutavad ühtekuuluvust, kindlat indiviidi. aga näe

te tulete oma muusikaga, muusikaga mis on mu suurim isoleerija ja üks põhilisi (vaimsuse) mõõteparameetreid ja ma ei suuda mitte kuulata. ei mäletagi enam midagi, mida ma ise viimati avastasin. ja muidugi

mida tugevam tunne inimese vastu, seda suurem vajadus on millegist ühtsest kinni hoida. väga tobe iseenesest. meeleheitlik, kuid siiski väga alateadlik. võib-olla ma ei suuda ise millegis midagit leida? kindlasti suudan. aga milleks kaevata kogu maad, kui viidatakse õigetele kohtadele, kuid teatavasti saab Õige olla ainult see, mille ise selleks näed ja nimetad. samas, muusika on ju palju ilusam, kui temaga hõljub inimene kaasas. nagu vahest hõljub sõbra lõhn sinuga suvalistes kohtades, kasvõi vaid sekundi murdosa jooksul, aga ta on sinuga. ja vahest ei hõlju muusikaga kaasas kedagi teist, ainult sina. sõnu isegi ei pruugi kuulata, loksud kuskil enda põhjas. nagu joonistades. aga võib ka täiesti niisama istudes sama efekti tekitada. ja muide

kui te tahate mulle midagi sünnipäevaks kinkida, siis kõrvetage toorikutele massiliselt muusikat. ja sooja. mul on veel ju kaks aastat jäänud.

kogu oma ekstravertsuse juures, on mul nüüd mõni asi, mida ma ei taha sulle ehk öelda. mis mu enda sees hõõgub ja millest ma salaja mujale kirjutan.

minust hakkab keegi saama.

my good old-fashioned lover boy

2006-07-12T16:37:00.000-05:00

tsau beibed, ma olen ikka õnnelik!

sain täna eglega kokku. ja tellega. ammu polnud nii olnud, nagu kevadeti, nagu terved üheksad kuud vägistamist. no saad muidugi aru, et nemad on vägistamise parim osa. see osa mis mind elus hoiab. ja miski polnud muutunud. see on nii armas. ja me laulsime david bowie laule! see kõik on alles, ma ei tea miks ma nukker olin. oh, olen ma vahest loll!

ja muidugi me kõik saame aja jooksul aina rohkem aru kui hea on ruja rannapi ja alendriga, kui head on queen ja bowie, ajaga me ikka saame sellest aina paremini aru. aga zeppelinist ja zappast veel mitte. need pole veel need ajad, kui neid üldse tulemas ongi. ma ei ole kinni.

aga muidugi ma istusin ennem kivil, sõitsin veloga SÄÄSEL ja kuulasin strawberry't ja mõtsin kaa, et kurat selle loo ja selle.. hm! muah.

ma lihtsalt saan hakkama. minuga jäävad mu armastatud isoleeriv muusika (mu õnnistatud sinine pleier), uurimustööd, reedesed kunstilõunad, rongisõidud T-linnast T-linnadesse. ja ometigi väga head õpetajad. kurat, ja ma hakkan autosõitu õppima! olgugi, et veel ainult teoorias. (pean kellegi endaga rooli saama lähimal ajal, muidu asjad ei hakkagi liikuma)

oh, selliste hetkede nimel ma ju elangi, kui me istume mahajäetud majades ja nõustume Sofiega, kelle esimene ümbrik küsis talt vaid: 'kes sa oled?' ja meie ees on roheline niit, mõned puud ja heleroosa taevas. ja see ongi tõesti kõik, mida ma elult tahan.

whinewhinewhine

2006-07-10T05:35:00.000-05:00

ei! jalgpall on nõme. metal on nõme. sport on nõme. ma olen lasknud endal nüüd minna sinnani, et ma hakkan nii mõttetutest asjadest rääkima nagu reaalne maailm. jesusfuckingchrist, kellele seda vaja on. ja üldse

teiste eludest rääkides, kordaks ma ainult seda, et kui sa ei taha terveks saada, siis ega keegi teine sinu eest seda teha ei saa kaa. iseasi ainult, kui sa ei oska; vajad teeviitu. aga no.. ah, who am i to make a judgement of your life.

2006-07-09T15:15:00.000-05:00

sinule laulan ja sina saad aru
oled nii lihtne ja hea

2006-07-07T16:34:00.000-05:00

ma kardangi seda, et ma aheldan end millegi külge, mis pole päris kainelt olemas. iga päev, minu kõrval, ei ole olemas. milline hirm ja teadmatus. ja mis siis saab, kui särin otsa saab? no mis üldse saab? kas ma elan selle talve üle? kas ma jään ellu?

2 aastat, 2 aastat, 2 aastat.

mu jumal, miks ma lihtsalt maha ei või rahuneda? ma ei saa eitada selle teadmatuse kurbust ja lolli, lolli igatsemise nukrust, ma ei saa eitada. kui ma teda näen, siis ma võiks temaga maailma lõppu minna. ma ei taha enam kuhugi mujale, kui tema juurde. see teeb mind veel rohkem haigeks. ja need pained, need kontrollimatud tundmise deemonid, mis ükskord panevad mind tegema tegusid, millede eest ma ei vastuta.. ma ei saa iseendast ju üldse aru. ja kuidas ma saan kontrollida midagi, mida ma ei mõista. ainult üks lahendus on, ta on nüüd olemas. kui sõltuv.. kui sõltuv.

2006-07-07T06:45:00.000-05:00

ma tõesti tunnen, et mul vist pole enam mingit õigust. üldse midagi öelda. ma oleks ju justkui palju tervem, kui mõned teised, mu elamiskaaslased. ma ei saa aru kah, on see üleolevus, eitus või üldse mida mida mida. arvatavasti see viimane.

issand, aga mul on ju kunst! seda rohkem on mul nüüd kunst, et ma sinna huinjaasse kooli sisse ei saanud. (kuradi ütlen küll huinjaa, raisk, olgugi et ma vb jälle ei tunneta selle sõna roppust!) ma lihtsalt ei peatu. ja ma pean tunnistama, et need tädid tundusid mulle kurjad. nad olid vist õpetajad, sealt koolist, ma mõtlen. kui nad mulle tundi annaksid, siis oleksid nad just sellised, nagu mu üks saksakeele õpetaja kunagi. selline ilgelt külm, pedagoog peast täiega. sofist(!) kaa. ta näeb, et sa teed asju täiega nii nagu ei tehta, algus ta üritab seda niisama ilgelt kõvade nurgataguste viidetega selgeks teha, aga umbes neljandal korral teeb su pildinurka ikka joonise, sest sa oled ikka nii fucking loll. no telliskive kaa ei oska joonistada! ta ei anna seda ühegi ilmega edasi aga sellest saab nii hästi aru. fucking erudeeritus. pigem oleks sama situatsioon talutavam juku-kallelikus maneeris kus õpetaja lihtsalt ütleks sulle idioot, aga ei, peab piinama eks. sellist asja ma tegelikult eriti kaua ei kannataks. nii hea on ilmajäämisest negtiivseid jooni näha, ausalt, nii hea on.

I'm going to meet the one i love

at last at last at last

supergirl

2006-07-05T13:31:00.000-05:00

ma ei tea, kas mul jätkub veel jultumatust endast kirjutada.
ma olen naeruvääristanud nüüdseks kõiki oma paineid. mida on mul veel öelda?

2006-07-01T06:43:00.000-05:00

...ja ma tahan veel seda öelda, et kõik on praegu nii õige ja hea ja ilus. Muud ma elult ei tahagi.

2006-07-01T06:04:00.000-05:00

Ma ei tee mitte midagi, aga ma olen nii kuradi õnnelik!
Ma olen ikka nii õnnelik, et ma lausa naeran praegu.

Tegelt, beibed, et mitte sügavvaimutseda, ma võiks rääkida mis ma teen ja mis ma teinud. Aga miks ma üldse peaksin rääkima? Miks ma üldse räägin seda kõike siin, jääb arusaamatuks. Ja ma olen seda tõesti nagu terve igaviku harrastanud. Aga kõigel, mis ma kirjutan, on kõigerohkem kuuajaline säilivustähtaeg, - pärast seda muutub kõik haledaks pasaks. No et milleks.. aga on ka erandeid, mille üle ma uhke olen. Aga no olgu sellega, kuidas on.

Eile ma kohtasin poes kunstiõpetajat. Ta oli väga väljapuhanud näoga, et lausa armas oli. Kuradi kool ikka.. vaesed õpetajad, igasuguse kõntsaga nad peavad kokku puutuma. Küsis, kuidas mul läheb. Ütlesin, et teen eksameid. Soovis mulle edu ja ütles, et peaasi, et teeksin siiralt ja südamest. Ja nii ongi, muu ei ole oluline. Kusjuures eksamite ajal ma ei tundnud üldse mingit pinget. Ülesanded oli oodatust ikka suht palju lihtsamad. Seal kuradi kursustel öeldi umbes et teeme 45 minutit morti, tegelt sai 4 tundi teha. Ja väga elementaarne mort oli kaa, kui triibuline kangas välja arvata. Kompaga samas oli raskusi, ajaliselt just. seda sai kaa vist.. 3 tundi teha. Ma läksin liiga detailseks, pidin värvimise ajal asju ümber joonestama ja ei kustutanud alt ära ja üldse tuli väga lohakas, nagu mul ikka, nii hästi kui ma ka ei planeeriks. Kollaaž tuli parem. Sinna sai kommentaare kaa kirjutada! Jess! Haa, see on mul nagu põhitrump, saaks ikka mingit kuradi punki panna. Ja essee kirjutasin teemal "Ruum minu ümber", kus ma rääkisin oma perverssest huvist tänaval jalutades inimeste kodudesse piiluda, küsides enalt mida ma seal muudaks ja kas ma tahaks seal elada. Miks ma valisin just selle eriala? Sest ma ei teadnud, et seal muud võimalikku oleks. Haha, aga kujundamine tundub piisavalt suurepärane, tõepoolest.

Maalimine ja on vestlus veel. Õpetaja ütles, et "no sellega [vestlusega] sa võlud nad küll ära" ja "mine välguta oma punast pead ja ütle: "Ma armastan kunsti!" ja küll nad sind sisse lasevad". Jõle armas ikka, et keegi nii soovib. Kui ma ka peaksin sisse saama, siis õpetajaid ma hakkan kindlasti igatsema. Kusjuures kui ma reede Tartu sõitsin, nägin 8. klassi kirjandusõpetajat. Minuarust üks parimaid õpetajaid, aga ta läks kohe pärast üht aastat meie koolist ära. Ta oli väga noor, just ülikoolist tulnud. Mingi 25 aastane. Ma käisin tollal eesti keele nõrgemas rühmas (matemaatika pärast) ja nagu ikka oli meie rühm täiesti väljakannatamatu. Õpetaja tahtis juba poole aasta pealt ära minna aga me kuidagi pidasime teda kinni, mäletan, et kirjutasime veel mingi kirja talle, kuhu panime tüdrukutega oma allkirjad alla, et ta ära ei läheks. Aasta lõpuni pidas ainult vastu. Mina oleks temaasemel sama teinud. Raisk, õptaja käitub sinuga nagu inimene ja aga sina sülitad talle lihtsalt näkku. Fuck, kuradi munnid on siin ikka küll. Meil on head õptajad, halvad õpilased. Mina kaasaarvatud. Matemaatika õpetaja ütles mulle aastalõpus, et ma olen võimeline neljale õppima, aga mu mõtted on kuskil mujal. Ma oleks võinud temaga sellel teemal pikalt vaielda. Kuradi ratsionalist selline. Aga ma arvatavasti jäängi halvaks õpilaseks. Isegi klaveriklassis olin ma halb õpilane. No mul olid kõik neljad, sest ma ei harjutanud üldse korralikult. Ma ei tea, kas ma üldse midagi korralikult teen. Ma ei viitsi sellepärast põdeda praegu üldse. Tähtis on lihtsalt teha. Ja kunsti tegemisega, kusjuures, on asi nagu hoopis teine. Kui näiteks on vaja tundide viisi joonistada, siis see mõjub pigem psühhodeelsena. Maalimisega vast kaa. Sa oled pildis nii sees ja mida rohkem sa seda õpid, rutiinselt, et areneda siis nii kujunebki see.. Kunsti sisse elamine. Ausalt, oled midagi mitu tundi teinud, siis oled totaalselt laksu all, reaalsust ei tunneta üldse. Just see, milles ma eelmises postituses rääkisin. See on high on life, nagu armastus.

2006-06-26T15:29:00.000-05:00

Ma ei tea kas on normaalne end nii tunda, kui sult oleks nagu amputeeritud reaalne maailma tunnetamine. Pilk ja keha on väga rasked; miski - nagu maa keskpunkt - tõmbaks mind enda poole. Kõnniksin nagu unes. Ma ei saa seda tunnet kontrollida, nagu oleks kõik killustunud minad tegelikult magama jäänud aga minu idioodist mehhaaniline keha käib mööda tänavaid, sööb, loeb iseend pettes sest mõte - mehhaanika liigutused ei evi endas mitte mingisugust ärkvel olemise energiat. Ja kuidas rakendaksid sa minusuguse ratsionaalseks ja tulusaks? Mina seda ei suuda ja ei taha ka, sest miks ma peaksin tahtma lahkuda iseendast? Iseendaks saamine on elementaarne, ennast tuleb terve elu jooksul aktsepteerida või aktsepteerimiseni jõudma, et meenutada midagigi inimese sarnast.

Kuid kas siis ongi vaja karta enda sellisest orjastunud maailmast väljaviskamist, kui seal ei suudeta ealeski iseendani vaatama, veel vähem siis minu korrapäratust aktsepteerima?

2006-06-25T06:39:00.000-05:00

miks üks tunne on intensiivsem kui teine? kas kõik ei olegi võrdne? miks ei ole? sest on lõpud ja algused?

aga ei ole vaja tõmmelda, see on üks, mis kindel. ma lihtsalt ei saa nii elada. ja asi ei ole selles, et ma ütlen endale, et ei saa vaid see tõmblemine millegite nimel - see hävitab mu. ja eks ma sellepärast kardan kaa, sest selline on ju elu. seda sult justnagu oodatakse - sa jõuad kõike ja teed kõike veel hästi kaa. see on tõeliselt õudne. ma teen, sest mul on vaja teha ja see tegemine ei sõltu ühesti tulemusest, sest tegemine on vajalik. no ei ole ju olemas tähtsamaid ja vähemtähtsamaid asju! - ütled selle välja ja siis saad selle vastuolust ikkagi aru. sest kui on tähtsamad ja vähemtähtsamad inimesed olemas (!) siis ei saa ju tegude tähtsust mitte reastada.

2006-06-24T15:12:00.000-05:00

ta ütleb "printsess" ja ma sulan.

elu lõputu iroonia

2006-06-22T08:58:00.000-05:00

kuradi õudne on, hirmutav. ma ei saa aru, mida ma kardan aga mingi kohutav kohutav tunne närib seest. ma võin ainult oletada, et ma lasen endalt röövida üksinduse. mis toimub? sellised asjad ei juhtu minuga - keegi jätab mu rongijaama hõljuma, täiesti hõljuma ja perfektselt!, perfektselt külmalt ise tagasivaatamata lahkudes. ja mina rongijaamas ei saa rongile, sest see rong mida ma ootasin oli olematu. ei, olemas oli küll, ta lihtsalt ei sõitnud see päev. ja ma läksin ära, ise naerdes oma härra Pauli situatsiooni. mitte, et ma poleks seda hetke unes ette jälle näinud. aga unes ma muretsesin ja olin paanikas. mida ma hiljem vahepeal ka olin.

jah, ma tean, et ma olen kohutavalt õnnelik inimene, vahest nii õnnelikki, et see ehk ongi see, mis mind hirmutab. sest tegelikult pole ma mitte midagi sellist ära teeninud.

elu tahab end mulle jälle end näidata, mängib end mulle ette. süda ütleb, et midagi ei ole õige. aga ma ei tea mida teha, mis on valesti, miks ma nii tunnen.. see lihtsalt on. ma ei saa aru, mis seda toodab. samas, ma ei oota kellegilt midagi, või ütleb seda mulle ainult mu mõistus, süda aga vist ootaks. ma ei saa aru kumb kummast üle sõidab. vahest on see kõik lihtsalt mu skisofreenne ettekujutus, mingi suvaline tehisillusioon, mis valutab, sest võib-olla on kõik korras.

kurat, ma ei taha nii ümberkukkumiseni haavatav olla. nii sõltuv - jumala eest, ära jäta mind Sinna üksinda! appi! ära j ä t a mind S I N N A üksinda!

kinkige mulle enesekindlus, tugevus. ja näe - ma julgen ikka veel, oma õnne juures, midagi paluda. kui jultumatu. mul on niigi kõik.. või ei, ei ole. mul ei ole veel iseennast. ma olen veel jagatud. ma tahan ise valida oma jagamisi.

ärge oodake mult midagi, ma tahan lihtsalt olemas olla.

2006-06-20T14:39:00.000-05:00

http://mike.kaup.ee/blog/radioblog/
me likey

mu vend, bratskaja ljubov

2006-06-17T13:50:00.000-05:00

ei, see ei olnud armastus. mul oli vaja see välja öelda, et sellest aru saada.

see, mida ma nimetasin armastuseks Tema vastu, oli hoopis minu haigus, millele ma tänu Temale aru sain. see energia, mis mul kulus "massohistlikult armastamiseks" oli hoopis eitus iseenda vastuoludele. ja ma arvan, et ma olin iseendeid eitanud juba aastaid, põhjendades/nimetades seda armastuseks/armumiseks. milline nihilism! jumal tänatud, üks samm endale lähemal!

lasta lahti igaühest, kes võib olla potensiaalne armastus, küsides endalt koheselt, mis see on, mis mind temas võlub ehk kõigepealt vaadata enda südamesse. armastatus ei pea olema kohe keegi traagilisus, või kui isegi, siis jääb see pigem tagaplaanile ja esile tuleb eelkõige lihtsus, kõige parem lihtsus ja vastastikkune poolehoid.

ma ju ütlesin, lahendused on lihtsad.

2006-06-17T09:28:00.000-05:00

maailma kõige naeruväärsemad tunded - ma ei saa neid eitada
minu kõige naeruväärsem olemus. kui ma poleks mina, siis ma naeraks enda üle. hale! ja ma ei saa sinna midagi parata.
võib-olla ei ajagi Keegi mind nutma, võib-olla ma ajangi ise ennast nutma. et ma üldse Sellistest asjadest tunda võin.
ma tunnen midagi vägaväga intensiivset aga ma ei tea mis see on, aga see teeb valu. ma ei saa endast aru.

võib-olla ma ainult arvan, et see on armastus, sest sellel mingisugusel tundel on vaja definatsiooni; sihtmärki. ja see teeb kõik veel keerulisemaks.
siseminad on tegelikult omavahel sügavas vastuolus. mulle meeldiks neid häirida ükskõik millise seltskonnaga, et jumala eest endale mitte mõelda. ma ei tea, mille muuga end aidata. ma ei tea ja ma ei saa aru.

2006-06-16T14:06:00.000-05:00

armastus teeb alandlikuks

2006-06-15T10:59:00.000-05:00

vastuarmastust
ei ole vaja
selleks et armastada
sest armastus
on kõikelubav
ja sina
oled tervik
kes on sõltumatu
armastamaks oma sõpra
ka kui meest
teda oma tunnetega
mitte painates
sest sinu armastus
on niigi ilus

jajaa, ikka veel..

2006-06-14T03:51:00.000-05:00

võib-olla hakkan ma nüüd sinna piiripunktile jõudma, kus ma tahan/kavatsen/võingi inimestele pinda käima. et ei viitsi enam oma hingemaastikel mütata, no ausõna, see vaimsus vaimsus vaimsus vaimsus. tsiises i need communication!

ma tulin eile poole kümne aeg vanaema juurest ja nägin sekspoksi juures tellet. ma olin nii nii harmoonias oma minadega tol hetkel, doorsi ja sireliõiega näpus (mulle väga meeldib sirelite lõhn. ja lillad ja valged lõhnavad erinevalt!) ning lehvitasin talle. võib-olla ta ei tudnud mind ära, kuigi ma sügavalt kahtlen selles, sest mind on võimatu mitte ära tunda. pealegit mul oli tema ema vana seelik seljas. ja tema vana kampsik. hihi. nii armas, mulle meeldib, et ma saan inimeste vanu riideid, ausõna, minu siiras tänu.

naljakas, ma käisin ju täna verd andmas. tädi Ipet ma tean ju juba väga väiksest peale. ei tea kas arstid teevadki nii, et kui veristmiseks läheb, või midagi muud ebamugavat, siis nad hakkavad küsima midagi nagu "kas sa siis lähed siit koolist ära?" - "ei, ma proovin ainult" - "aa, su ema rääkis midagi, et misasja siis ikkagi? ja kuhu?" - "blabalbla.." jne. sest see oli ikka päris võigas, kuidas ta nagu muuseas mu näppu veristas, hihi.

nothing to do nowhere to go, i wanna be sedated

jehuu vanaema oli mulle raha kandnud. jutt oli nagu sajast kroonist koolilõpu puhul. ei tegelt oli nii et ma läksin sinna ja nad panid lauapeale kupongid 100, 25 ja 25. ja siis tuli Olev ja üts et 'tavai ema anna raha' ja siis vanama üts et ta laenab mult. ja pani panka 300 krooni asmele. mõhõhõ. ilgelt tuus on käia ühe automaadi juurest teise juurde ja oma erinevaid pangaarveid piiluda.

peaks sööma vist, või midagi.

ma unustan suvel söömise ära. päevas korra vast juhtub. ja siis ka läheb väga vähe toitu, sest kõht saab nii ruttu täis. kell on 12.05 ja ma ärkasin mingi 8, et arstile minna. siis mökutasin kaa mingi tund aega emaga. mul on tegelt nunnu ema. kohati noh, ei ole, lööb see emadus ikka liiga välja. aga ikka vähem kui enne. ta on tegelt jumala kiiksuga aga ta näeb hull esteet välja. selline tavaline ja isegi konservatiivne vb aga tegelt .. tegelttegelttegelt, fuck, parasiitsõna!

yo, ma hakkan nüüd pixiest elus esimest korda kuulama.

tere Päike

2006-06-13T14:50:00.000-05:00

diibitsemine sakib.

hästi hästi ilus ilus laul: The Hidden Cameras - Boys of Melody kõlab täitsa nagu suvi.

aww ma suudan jälle naerda. kõik on lihtne.

ma võtsin ennast kokku ja läksin täna elama. vähe sellest, et õue, lausa vee äärde ja võtsin egle kaa kaasa, kes teeb homme autoeksamiteooriat. ja EI kirjutanudki ühtegi luuletust, käed ei olnud värvised.. aga natuke kudusin küll, pean tunnistama. pärispäris ilma ikka ei saa. aga ma kõrvetasin, nagu ikka, oma selja ära. ma olen nii tundlik, see on tõesti nõme. ja ma ei pruunistu, vaid lihtsalt põlen.

lähen homme arstile pissiprooviga ja teen vereanalüüsi kaa. ja esmaspäeval on kakaprooviauto (bhahahhaa, ainult sääsekad saavad sellest vist aru!) (aa, ja ma kuulsin, et vika (s. 1989, 9. juuli - tutvus sääse lasteaed - tamsalu põhikool) on saksamaal rase) (ja seda nägin kaa, et kaisa (tutvus sääse lasteaed, s. 1989) on kaa jumalast rase. oma silmaga nägin!). varsti saangi kõik paberid kokku, et.. et.. "õu mai oska, aga ma olen sitaks enesekindel, sest ma olen ilgelt grown-up". bhahaha, ma ei viitsi enam millegi pärast muretseda. aga ma tahan uusi nägusi ja ma tahan ennast kasti juua. sinnani viib siis liigne üksindus ja diibitsemine.

aa ja ma ei saa mainimata jätta, et meile näidati koolis sügisest rebaste retsimise videot. BHAHAHAHA, evil, BHAHAHAHA! nad on ikka sellised idioodid, ise lasid end totaalselt alandada. see oli lihtsalt hüsteeriliselt naljakas, esiteks sellepärast et mina ei teinud seda kaasa (no see teeb asja ikka kaks korda naljakamaks) ja teiseks see vaatepilt kuidas nad pidid mingi kepi otsas ringi jooksma, mingi kümme tiiru vist pidid tegema ja siis pidid edasi jooksma. selline teatevõistlus oli. see tõi mulle tõesti pisarad silma, vist üks naljamaid asju maailmas.

2006-06-12T07:32:00.000-05:00

mõnede asjadega tuleb lihtsalt leppida, mis siis, et need teevad tohutult haiget. mitte midagi lihtsalt pole teha. südant ei saa sundida. nutadki mõned ööd. siis ei nuta. ja siis nutad jälle. noh, äkki kulub lõpuks ära. harjumine, kindlasti. massohistlik armastamine on kusjuures paratamatu, sest See ei ole kinnisidee. Sellel ei olegi nime. ma isegi ei saa sellest tundest aru. oh aga kuradi kurb on küll.

kõike ei saa mida tahaks. mulle millegipärast meeldib see, et ma ei saa seda mida ma tahan. ja mida ma üldse tahangi? see, mida ma võib-olla tahaks, ammendaks end nii kiiresti.. see, mis on juba kunagi olnud. võib ollagi, et nii nagu on, ongi kõige parem. ma ei tee vahet, kuidas saaks muud moodi ollagi, kui on. fakt on, et ei saa, aga kas ma tahangi?

i hate not being missed

2006-06-11T05:09:00.000-05:00

selleks, et mitte defineerida
peab kõigepealt defineerima

ega mina

ütlegi midagi

mida varem öeldud poleks

olen kõigest inimene

ja ma nutan ainult

sellepärast, et armastan

armastus on kõik

ja defineerimatus

ka ükski peegelpilt

pole esteetiline

vaid eelkõige aus

teisel juhul armastatud kaugustest

tõesti armastatud

pisarsilmi naerdes ja nuttes korraga

ise oma tunnete intensiivsusest

aru saamata

korraga korraga kõike korraga

tundma

ma ütlen liiga palju

elan vähe

mõtlen mõttetut

tegelen olemaspolemisega nii palju

et polegi enam olemas

ma tunnen, et ma õitsen!

ma tunnen, et ma õitsen ja see on traagiline

sest mitte keegi ei näe

üksikut õitsmist

õitsel õis on kurb

tema ümber on roheline niit

ja kõrgel lõhnavad sirelid

kuidas ma armastan

suve salajasi lõhnu

ja valgeid öid, kus

ma helendada ei saa

sest ma kardan

veel oma külma üksindust

ja ma kardan,

et keegi ei mäletagi kunagi

- ka seal on lill

ja ka tema on õitsnud

ometigi ju rohust vähem

ilusam ma pole

she needs you more than she loves you

2006-06-09T12:14:00.000-05:00

ma lihtsalt ei jõua enam karta. ja mida ma siis nii väga kardangi? et kõik kaob ära, et ühte päeva korraga polegi enam olemas? et ma ei saa hakkama? millega, milleks?

see vastik tunne, et kas tõesti nüüd tuleb jälle see noa rinda surumine. kuidas ma uskusin iseendasse, teades, et sinna porri ma enam ei vaju iialgi, mitte mitte kunagi. see ei ole võimalik, et kõik jälle kokku hakkab varisema. ma ei elaks, sõna otses mõttes, seda teist korda üle. võib-olla see on loomulik lahtilaskmise valu. et see peabki olema Sündimine. ma võin ju end lohutada aga ma ei taha. iseenda pilbasteks hävitamine.

ma vaatasi ajalehes pilti noortest, kes õitsesid. see mõte irvitab mu üle ja näitab näpuga: "sa arvad, et sa oled nagu nemad, aga sa ei ole! sa oled idioot!"

jah, mina olen see tropp lonely misfit who spends a lot of time in my bedroom aga MIKS see mind kurvastab? kurat, nagu hakkaks jälle nullist peale. no annaks ma endale andeks, et ma EI seisa üksi püsti. ma ei suuda lihtsalt ja sellepärast see mind nõrgestab - ma tahan pikali kukkuda aga ma ei või, ma ei tohi seda endale lubada. vahest on parem, vahest on halvem aga ma pean õppima üksi olema. see on nagu võõrutusravi.

õitsema üksi

2006-06-08T10:31:00.000-05:00

ma tunnen end hüljatuna kõigist. aga ma ei süüdista selles mitte kedagi. pigem süüdistangi end ise, et ootan ja loodan. ma ei ole nii tähtis. kurat võtaks, ma pean ise hakkama saama! ma ei taha enam kellegilt midagi oodata. isegi kui öeldakski midagi, siis ei tasu sellele lootma jääda. ei, öelge pealegi, see ei tähendagi ju, et te tõesti "olete seal" või.. või mida iganes. lõpuks niikuinii pole kedagi. ("a ma helistan sulle nelja ajal" , "aa ei, siis sa võid minu juurde jääda"). ja viimast korda, selles olen mina süüdi.

oo kas ma pole mitte ennastohverdav?

äkki olengi.

mul on pohhui ja ma tahaks, et jääkski.

2006-06-05T14:06:00.000-05:00

ma ei peagi olema teistsugune, kui ma olen.
www.zone.ee/misfitcreep/

ona-mono

2006-06-05T11:57:00.000-05:00

mu sotsiaalsusetus hakkab mind ennast ahistama. mul muide ei ole plaan halada. tahaks rääkida, rää-ki-da-gi nii nagu on sest elu ei ole kingitud selleks, et seda loopida tuulde et lisada pisaraid juurde suurde nutumerre. kas nii peabki olema? ma olen oma hetkedes kinni. või ei ole? ma tunnen ühes tundes nii palju vastuolusid. kui ma tean, et siin ja praegu olen ma korraks vaba.. kõigest.. siis mu aju ütleb kohe, et ei, et kohe tuleb ju Miski ja sa jälle ei ole selleks valmistunud, sa ise kannatd sellepärast, su õnn ei kesta igavesti - niigi pole sa ära teeninud mitte millegagi seda õnne mis sul olemas on. tänulikkusest, arvab mu hing, ei piisa. kuskilt ma kuulsin, et tänulikud suudavad ainult need olla, kes on piisavalt alandatud olnud. ma ei tea, poleks osanud küll neid tundeid kuidagi omavahel seostada.

ei, tegelikult ma alateadlikult ikkagi ootan mõnd inimest. ja mõtlen.. ma ei teagi mida. ma tean, et lähen hulluks kui liigses vabaduses liiga üksinda olen. hakkab tekkima mingi kunstlik vaimumonoloogidest ülekeenud kurbus, kõik kuidagi kaotab mõtte. ja ma ei lamad diivanil see vist su töö. ma koon, kass on süles (kass on vanaema oma. vanaema juurde lähen ma jala my headphones võideldes paaniliselt koertefoobiaga), maalin kassi, loen idiooti ja teen uinaku ja siis jälle ja jälle. tundub, nagu oleks juba nädal aega möödunud, kuigi on vaid 2 päeva. no muidugi oma 3 nädalat enne tegelikku vaheaega elasin ma seal juba täielikult. haruharva õppisin. isegi viimasel 4 võimalust kunstikonsultatsiooni saada lasin ma mööda külge joosta, lihtsalt ei läinud kohale. mugavalt tuim. tahaks midagi tunda, tegelikult. ma ei julgeks välja öelda, et tahan seltsi. ma ei julgeks seda öelda. kuid ilmselt tahan.

igasuguseid mõtteid on. siin ja praegu, muide, räägin ma kõige rohkem. päris haige kui enam rääkida kaa pole. ma ei tea, mis toimub, kõigega on kohutav distants. parem on ennast üksinda harjutada, ma mõtlen. enesedistsipliini mõttes, mul pole vaja sotsiaalsuse järgi nõretada kah tegelikult. kui hakkad midagi tahtma, no loogiline, et siis ei saa seda.

ma ei tea, kuidas inimesed mind näevad, aga kas mul ongi vaja? see väline mina, kuidas ta peegeldub. oma peas kõnnin ma ringi enda ideaalina, tähendab ma kujutan ennast kõndimas ette, ma ei tea ju kuidas ma paistan ja sellepäratsongi huvitav kultuurimaja treppidest üles minna ja vaadata aknapeegeldust.

2006-06-04T05:40:00.000-05:00

ilu tuleb kuritarvitada, eriti kui see käepärast on. ma olen seda ju ammu rääkinud.
ja kui ma olengi otsustanud ennast värvida ja keegi ütlebki mulle: 'issand, sa oled ju nii ilus tüdruk! nii ilusti silmad ja huuled, ..ära kanna enam neid koledaid seelikuid, sa oled tegelikult täitsa ilus tüdruk'
misasi see siis ilu on?
esimene märk sellest, et inimene ei pea ennast ilusaks ongi see, et ta hakkab seda kunstlikult teostama. see on nõrkus! SEE ei ole ilu! sellest aru saamine on elementaarne, eksole, miks me sellest üldse räägime? (haha)
ja need.. inimesed (ei, et ma ei tahtnud praegu naised öelda) (seksist!) kellele on, maeiteagi, kas subjektiivselt või objektiivselt rohkem ilu antud, et tohiks lasta end sellest ära kasutada vaid peaksidki seda kasutama relvana. mulle millegipärast endale annab rahuldust see, kui ma saan suvaliste inimeste klisheelist ettekujutust minust neile visuaalselt, ehk rõhutades olukorra pinnapealsust, kinnitada. jah! ma käin ruuduliste pükste ja pintsakuga - ta on punkar, raisk, värdjas! - "vaata mind ja mine endast välja" (/ sind lummab see mis sa näed/ sest sellist meest kes näeks nii hea välja ei kohta ju igapäev ..)
ma ei tea, kas see on minu haigus aga minu jaoks on väljanägemine; riietumine emotsionaalne. samamoodi eneseväljendus nagu miski muu, kuigi.. vast vähema tähtsusega? no kui ma panen midagi selga, siis see peab ju olema kooskõlas minu tunnetega. minujaoks on selline harmoonia vajalik. nagu muusikaga. on tähtis olla endast mõjutatavate võngetega ühel lainel. milleks luua ebamugavaid dissonantse?

kitarrid nurka, ma fännin 80ndate discoklassikat praegu. (vältimaks üksijäämisest tilkuvaid tundemõtteid, mis tahavad tekkida. so fuck them. garderoobi täiendama!)

lõhed

2006-06-02T13:16:00.000-05:00

ma hakkan üksi jääma, järjest rohkem. normaalne?

kui ma enne uskusin oma suve ilusse, ausõna, puhtasse teadmistetegusaks ja ennastarendavaks.. ma ei näe eriti midagi. isegi need inimesed, kellega ma siin koos kõige tihedamini käin.. see on vist "tänu" koolile. ükspäev, ma olin egle juures. egle isa tõi meid tellega tema poole.olime seal mis me olime, see ongi vist juba loomulik, et vähemalt poole ajast ajavad nemad omi asju. ei, ma ei ole solvunud ega midagi. jah, nad räägivad kuidas keegi kus lõpetas ja nii. mina olen antisotsiaalne. istun öösiti toas, magan enamasti. või kui ma pole tellega koos, siis passin kaa kodus. või teisel juhul, harvemal, tartus. ma olen üksi ja ei tee midagi. noh, ma ei hakka oma "intellektuaalseid huvisid" üles loendama, tead neid isegi, mingi intelligent ma tegelikult ju pole (sentens sarjast "halb eneseiroonia").

jah, ma olen küll ikka tõeliselt kuradi hale. mis parata. ja ma kirjutan emobloogi. ja ma olen tüüpiline tüüpiline tüüpiline. enesekeskne ennekõike.

ma ei taha kedagi ennast mõjutama. ma ei tahakski vist kedagi enam tõsiselt võtta, enam niisamalihtsalt kõiki uskuda. ma ei taha. mulle saab aina rohkem selgemaks, see kui loll ma olen. ja ma raiskan kõike. oma noorust, oma pead, oma annet - "triin, sul on potensiaali, ma näen seda, kui sa ainult pingutaksid." ma ei taha saada "tõeliseks" inimeseks. ma tahan saada selleks, kes ma olen. ilmselt saavutabki seda ainult üksida. enda monoloogides ehk leian ma sisemise kindluse, kõigutamatuse, rahu, eneseusu. tegelikult saabki ju ainult loota iseendale, seda niikuinii. ma lihtsalt ei suuda ennast pingutada võõrastele vestlustele. ma ei tunne ennast vabalt pea enamikes seltskondades, kus olen sunnitud olema. ma ei saa niimoodi karjas. saad aru, kui lootusetuks see kõik muudab? nagu oleks mingi stepihundi klishee. jällegi, klishee, no muidugi! see ongi mu ainus tõeline definatsioon - midagi täiesti kordunut, läbi kirjutatud/mõeldud lahendusteta inimene. ainus vahe stepihundiga on see, et ma olen harimata. mul võib potensiaali olla aga MUL EI OLE JÕUDU.

parem hüljakugi mind kõik. nii ehk saan inimeseks. aga mul on vahest lihtsalt öömaja vaja. ja selleski, olen veendunud, hüppate te alt ära.

2006-05-31T13:31:00.000-05:00

iseenda hingemaastikele

2006-05-28T10:23:00.000-05:00

mul on raske end akstepteerida. ma arvasin, et teadsin end seda suutvat, aga tegelikult ei teadnud ma end veel piisavalt. kas kunagi saangi teadma, kas saabki kellegi subjektiivne arvamus - minu võnked temale - olla mu isiku määravaks omaduseks? kellele ma midagi rohkem, kellele ma midagi vähem. ma ei tea ju kuidas kellele, kuidas mitte. miks see siis mind ikkagi nii vaevab? mingi kõnts on jätkuvalt minu sees, ükski katarsis pole seda täielikult minema uhunud, kuigi aidanud on. ma tundnun endale nii nõme just oma loomuse poolest. selle osa pärast, mida ma ei ole määratud saama muuta, millest ma isegi aru ei saa, sest see on minule nii loomulik ja omane.

tunnen, et ei saa kellegi poole pöörduda. inimesi justkui oleks, aga kõik on kuidagi okupeeritud või.. teistelt on lihtsalt liiga ebaõiglane lohutust paluda. lohutust saada ei saa. lohutus patsutaks mulle õlale ja ütleks, et oh pole midagi. aga on küll. aga lohutus oleks ikkagi hea. no saaks siis ise kaa endast aru!

miski ei vaimusta mind praegu. see on nii jube. ma olen vastik nõrk ebakassilik naine! (vist kõige räigem tõene solvang, mida ma endale suudan öelda) ma ei taha absoluutselt mitte midagi tõsist praegu. selline tunne, nagu ma tõesti oleks midagi tõsist just läbi elanud. aga ma ei usu seda, eitan uskumast. midagi tõsist ei saanud olla. südamele ju võib valetada, onju? ta ei solvu, ikka juhatab mind edasi oma pimedate silmadega ka järgmistel teedel.

is beat happening?

2006-05-27T15:31:00.000-05:00

ma olen kass, raisk

ma ei olegi midagi esteetilist

oh ütle kuidas saaksin südant keelata!

2006-05-25T07:28:00.000-05:00

aga kuidas sa saad üldse ära armmuda
kui mina S I N U S S E a r m u n u d olen

mida ma raiskan end sinu peale

kõige õrnem asi maailmas

2006-05-21T10:01:00.000-05:00

defineerimatu õudus tunnetest mis ei mahu mu sisse ja hakkavad füüsilist keha nõrgestama

2006-05-18T07:45:00.000-05:00

paraf..

2006-05-16T13:11:00.000-05:00

"triin, sa kasutad viimasel ajal palju sõna "armastus"."
kasutan vist jah, aitäh telle.
kaunilt kaua
mõni habras viiv
kesta võib
unel ja ärkvel
üheskoos
nii unedes kui ilmsi
lootes vaid heale

õnn on kui suled silmad
lootes vaid heale

ma tean, oh kuidas ma tean, et mõnda inimest võtan ma liiga tõsiselt, kuigi seda üldse teha ei tohiks. olen olnud emotsionaalselt aus aga nii-nii kuradi loll. kusjuures korduvalt. südant ei keela. olgu nende põhimõtetega kuidas on, vahest leiad end ikkagi vastu jooksmas oma tõe müüridele. rohkeid tõotusi sõnuda teile tõesti tahaksin aga ei saa.

Jah, äkki minus polegi ühtegi tõde, sest ma olen aus ja pean selleks jääma. Ja kas ei olegi mitte automaatne inimesi uskuda, kui ise ei valeta? Kas ma olen siis sellepärast naiivne, et ma usun inimese headusse?

ma ei viitsi enam oma lapsepõlves surkida, kuigi sealt on kõik mu alaväärsused pärit, ma tean seda. ja ma ei vabane neist niipea aga ma lasen lahti, lasen lahti tühjadest piiridest. existance is only a game. ja järjest rohkem ma seda näen. mul pole inimeste keskel enam isegi nii vastik olla kui varem. see muide ei tähenda ikkagi seda, et ma noori salliks, kuradi ahvid raisk.

tuleta mulle meelde, et ma olen ise süüdi selles, et luban endal tunda. ise olen süüdi enda hellistamises. kõik on teistmoodi, paremini, teistmoodi. mulle meeldib see, et midagi ei ole, et kõik on mu peas - see ei ängista mind üldse. puudutamatus ei ahista mind - see on tühine. olgugi, et ma täna räägin elastsest nahast ja suudlemisest, las olla, ma peangi nendest tühistest vajadustest välja saama hingeni. ka üks silmapilk võib panna mind rohkem (füüsiliselt) tundma, kui päevad ja ööd koos ameletud aeg. tõsi, meil pole vaja end defineerida selleks, et olemas olla.

ma tänan prillide, mitte breketite eest

2006-05-15T06:59:00.000-05:00

olen suur ja tubli eitamisemasin:
mu silmamunad ei kuku peast ära, ma ei hooli, ma ei hooli, ma ei hooli, ma ei ole alajahtunud, ma ei aja lolli juttu, ma olen enesekindel enesekindel, mu silmad ei valuta, mu silmad ei valuta musilmadeivaluta, mul ei ole koolis võlgnevusi ei ole ma ei ole, armastanud selle hetkest peale kui nägin, ma ei pea defineerima et omada kindlustunnet, ma ei pea hoolima et koos olla, lallallaa, mul ei ole jooksuaeg, ma ei tunne ennast viimased 2 nädalat naiselikult haavatava, õrna ja pehmena, ei tunne, ei tunne.

beck'i hellus

2006-05-12T13:06:00.000-05:00

http://www.youtube.com/watch?v=nD13JLVP0Zk&search=beck beck on nihe mees. mulle meeldib.
http://www.youtube.com/watch?v=38GhxEMhzLM&search=beck

aga üldse, peaks ma ütlema, on mul jooksuaeg. niiet mingi ime pole, et ma istun õhtuti arvutis ja vahin beck'i pilte. kas ta pole mitte ausa näoga? *aww* aga muidu kohati selline jobuameeriklalikkus nagu "how ya doin'" käib pinda. suva. ta on ilus. ja muss on kõige varieeritum üldse üldse. mingi katri, hip-hop, electro, ilalaulud (isegi igavad), folk, folkrock, õõõh, mida iganes veel! ja mulle tundub, et tal on ikka väga pohhui. ja ta on võimeline laulma nagu inisev tüdruk. mida sa hing veeeel ihkad! mmm..
aga
jooksuaegsuse kohapealt.. ma pean tunnistama hetkel hetkeks hinge tühisust füüsilise helluse kõrval. ja see tõesti võib ka olla armastus. armastusel, nagu becki mussilgi, on mitmeid kihte ja vorme ja kihtide vorme ja vormide kihte. see on tegelikult nii ilus ja kurb et ma tunnen hellusepuudust. see on nii kuradi mõttetu aga ma saan selle ilust nüüd paremini aru, kuna ma seda kunagi tundnud olen. saad ikka aru, mida ma HELLUSE all silmas pean? seda sama becki näoilmet füüsiliselt (ole loominguline).

(laulud: broken drum ja little one)

2006-05-10T13:19:00.000-05:00

ma armastan Morrysse'id. ma tahan saada Morrysse'iks. kõrvaltvaataja, võhik, ütleks, et 'kole ja vana mees ju' aga mulle tundub kõige ilusam inimene maailmas, sest ta on kõige inimesem. see teebki ta ilusaks - ta on nii kuradi aus, et sa lihtsalt ei saa, ei saa üldse teda koledana vaadata, vaadata kui visuaalset objekt, sest sa saad aru et tal on süda ja ta hingab. ja kuidas ta laulab, kuidas ta on vaba! selles on midagi nii-nii väga ilusat.
ma väga armastan Morrysse'id.

the golden age (sentimentaalne)

2006-05-09T12:03:00.000-05:00

mul on tunne, et eesootav suvi on mu viimane ja samas esimene, kui arvestada oma eneseteadvustamist. ja ma ei lubagi enam endale, et ma see suvi tööle läheks (kuid ei eita seda).

see on mu elu tõesti

viimane suvi sest

mis ma edasi

töötan?

ma ei õpi, üldse, viimased nädal aega pole õppinud. kirjutan viimasel ajal palju. tunnen, et olen rohkem ausamaks muutunud. millegipärast on mul pärast kirjutamist hea tunne. enne ei tundnud nagu mitte midagi. selline väga tark tunne on. loen endale kõva häälega luuletusi ette. see aitab, kusjuures. aga kriitikat tahaks, sest tõesti, ma tunnen, et ma kirjutan nüüd teistmoodi. labasemalt võib-olla aga väga palju mugavamalt, lihtsamalt ja enesekohasemalt mitte otsides umbisikulist varju. midagi sünget pole ma väga ammu juba kirjutanud ja ilmselt pole ka põhjust tulemas. (issand, miks ma seda räägin?)

aga ma olen mõelnud, et mis see on mida ma teen koguaeg. kas see mis segab mul õppimist, tähendab, millel ma lasen oma õppimist segada, võiks olla mu töö? miks kurat mind nii väga paelub tundide viisi videode vaatamine, kudumine, detailselt plaadiümbriste välja joonistamine, luuletamine, suvaliste mõtete kirjutamine (sest kellegiga pole parasjagu rääkida aga mõtteid ju ei peata) ja muu selline mille kohta mõni mu tagapingist on öelnud midagi nagu "mul oleks küll muud teha kui oma päevaikut sodida". ma ise olen ka mõelnud, et kurat mida ma teen aga mulle meeldib see ja ma leian, et see ei ole absoluutselt maha visatud aeg sest ma kaifin seda täiega mida teen. miksmaeiõpi miksmaeiõpi miksmaeiõpi. mis on õppimine? arusaamine inimlikul teel mitte raiumine. keegi ei ehita sulle otsa pead, mida sul pole. ka mitte sina ise. why fucking bother, maivõi. kui ma ei mõtle sellele millele ma tunnen, et pean mõtlema siis mida vittu ma üldse mõtlen? tähendab, jah, ma olen matemaatikas ja ajaloos janananana väga tunnis (eranditega vähemas osas) aga kodus ma hui midagi viitsin teha. üleolev öelda, aga tundub vaimu nüristamisena pigem. ausõna, ma mõlgutan mingit mõtet või vahin tükk aega mingit punkti või vegeteerin niisama, passin peegli ees ja see ei ole minu aja raiskamine. sellist asja ei ole oelmas. ma tean nüüd kes ma olen, aga mis minust saab? sellepärast see ongi mu viimane suvi. mida muud mul ongi selle jooksul teha kui kasvada ja mitte manduda ega nüristuda. ma olen olemas, ma OLEN olemas, ma pean end sellega harmoonias hoidma. ma jõuan ja ma jõuan ja ma jõuan kõike, mis sest et ma praegu ei tee seda mida asutus mult nõuab. ma jõuan ja olen olemas ja ainult natukene veel mul elu viimase suveni.

märguand, ma:

2006-05-07T15:01:00.000-05:00

ei lonka enam. vist.
ei ole veel päris venemaalt tagasi
saan homme breketitest lahti (ja kui ei saa, saab keegi ausõna lõuksi)
kasvõi nälgin, aga ostan Kaplinski tõlkes Laozi taoismi vundamendi
lähen homme tallinna (ahjaa!) st puudun koolist ~ neljandat päeva tervislikel põhjustel
saan ehk niitidest lahti
magan end välja?

kevad on niipalju käes et hakkab kohati suvi. sõbrad, ma pean ikkagi ja jälle ja veel tartu tulema!

ära ütle, et ma ei ole aus

2006-05-04T13:27:00.000-05:00

mis mõttega ma
armastan pronksist kuju
keda isegi
puutuma ei küündi
kuju
kel pole tundeid
kes näitleb just nii
et tema tundetuid pilke
on võialik kaheti mõista
kui mõttetu tundja ma olen
millist tühjust kogun ja
hoian hinges

aga võib-olla
ma tõesti tahan enne,
kui mu hinge vanus
tungib mu elastse keha pinnale,
et mind oleks puudutatud
hingega
armastatud
sest ma tean, mu nooruslik ilu
kaob sama kiirelt
kui mu lapsepõlvgi

nii on ilus tahta
kuid asjatu on
end sellesse aheldada
ehk polegi selline asi mulle
olen niigi õnnistatud

ma võin ka oma varajastesse kortsudesse
armuda
need ongi ilusamadkui vistrikud ja pronkskujud

GLAMROCK

2006-05-03T12:28:00.000-05:00

nagu http://www.youtube.com/watch?v=yr2KGH7BYjI&search=lou%20reed (a STING EI OLE SEKS). mehed nagu brian molko, david bowie, kiwa, andy warhol, prince - midagi fenomenaalset. ok, kiwa ja warholi koha pealt võiksin ma natuke vait olla aga täna tuli mu juurde lou reed ja laulis: shaved her legs and then he was a she, hey babe, take a walk on the wild side . perfect day'st ja satellite of love'ist ma ei räägi enam. rohkem ma ei tea kaa.

ei, vaat, see õhkkond mida tekitab minus glämmi nägemine. no ma heameelega olen andunud groupi. see on nii kuradi hea poos. banshees'i siouxie ja tõmblevad rezillosed muidugi kaa. aga fuck, rezillos on punk, punk!, mida ma ei suuda jälle defineerida ja ma tunnen end nii piiritletuna jälle. mis rütm on punk? mis on punk? mis vahet sel on?

ja femme fatale on üks seksimaid lugusid JAMC'i teenage lust'i ja cowboyd junkiese sweet jane'i kõrval. ei, teenage lust on ikka sõnaotseses mõttes kõige seks. üldse, selline seksikus on väga jamcilik. selline ilane aga kuradi originaalne. glämrokk läheb mul sujuvalt kõigeks vähegi glämmiks üle. aga praegu mulle siiski tundub, et see reed'i lou ei ole üldse nii äge mees, kui tundaega tagasi tundus. õah. (see on ju fakt et ma kahetsen suht kõike mida ma ütlen ja kogu mu jutt ja põhimõttelisus ei saa olla kunagi, KU-NA-GI, isegi mu aseksuaalsuse nimel kunagi absoluutne. ma vihkan absoluutsust. seda ei saa olemas olema, nagu anarhiatki)

süstige mu ajju..

2006-05-02T13:44:00.000-05:00

oh, kui palju vastuolulisi tundeid.
mu peas ja mu maailmas, mis nüüd hakkab end lõpuks looma, on olemas soe koht. mul on soojad inimesed, mul on soe ja õnnelik maailm, ma tean mis on õnn, sest mul on see koguaeg olnud. mul on ikka Keegi kellelest ma unistan ilma igasuguste eneseohverdamiste või tunnete kuhjamisteta enam. pärast laupäeva olen ma aru saanud mõndadest asjadest: kui mul on, ütleme, 5 sõpra, siis iga sõber on erinev tükk minust. kui ma iga oma väikese revolutsiooni möödudes olen leidnud inimese, kes on väga tähtis tükk minust, sest see revolutsioon on olnud mulle tähtis ja mind kasvatanud ja see inimene on nagu juht mu endani jõudmisel. ei, pigem tugi. ta on nagu mina, selles tükis. kõik tükid ei ole sama tähtsusega, aga kõik sõbrad, sest neid on vähe, on väga tähtsad.
ah, see kukkus ikka pasasti välja, ma tunnen oma õnne puhtalt, aga ma ei suuda seda nii lihtsa ja ausana kirja panna.

noor hing - noor poiss. lapsed, elu ei ole töö ja kool. elu on hoopis midagi muud. hetk. elu on silmad ja juuksed ja rohi ja sina ise. mina saan sellest nii ilusti aru ja sellepärast tuleb mind peksta.

ma pean end maha rahustama. ma pean numbreid välja vedama. ma pean hakkama saama. ma pean vaikselt armastama. kuigi ma tunnen ennast nii nõrga ja abituna praegu. kui ma käisin täna väljas.. ma ei saa ju kiiresti longata, seega ma käin tõesti aegalselt ja ma näen palju rohkem. putukaid ja.. ei karda isegi inimesi nii palju. istusin kultuurimaja taga trepil ja kuulasin kino'd. vägisi tuli naeratus peale. päike paistis mustale kehale ja tuul.. siis tuli egle ja võttis minust kõva randmega kinni.

ma olen jälle liialt unistama hakanud kujust kelle nägu mu mälus ära kustub sest ma mõtlen tast liiga palju.

laadigegi mind kunsti, eesti kunsti!, mitte ajalooga. mina Armastan.

2006-04-30T15:05:00.000-05:00

http://www.youtube.com/watch?v=XZMCPC4fUXw&search=morrissey
http://www.youtube.com/watch?v=FL76c1VZ6jQ&search=morrissey
http://www.youtube.com/watch?v=T6aOQ6Nn3JQ&search=x-ray%20spex - üks kord ma laulan nagu Poly Styrene

nutt ja hala

2006-04-30T09:51:00.000-05:00

ma olin just paar endaarust head luuletust (pärast kirjutamist tunduvad nad seda kõik) kirjutanud ja müttasin veel metsas ringi. siis mõtsin, et kus kurat ma olengi üldse, ja siis läksin sellele laululavale viiva tee peale. käisin seda mõnikümmend meetrit kui ma nägin eespool mingeid inimesi ja koera, kes minu poole hakkas jooksma. algus ehmatasin küll, alati natuke ehmatan, aga siis mõtsin nagu ma ikka mõtlen, et ah, tal pole põhjust mulle midagi teha. tuli mulle lähedale, arvasin, et no jah, nad alati nuusivad aga see raisk hammustas mind eriti jõhkralt paremasse kintsu. tead seda tunnet, kui lõhud midagi ära või lähed lõplikult endast välja ja lükkad näiteks laua kummuli? see tunne on nii ebareaalne ja hullumeelne - "see ei juhtu praegu minuga! see on uni" aga see käib väga-väga kiiresti selline.. nagu viina süstitaks ajju. see hetk on nii hullumeelne, et olekski nagu 5 sekundit täiesti purjus ja sellepärast väga emotsionaalne, ei mõtle kuidas oma tundeid serveerida vaid need kukuvad kurgust välja just nii nagu nad on. täielik shokk.
no ja siis ma lonkasin oma verise jalaga (millest mul endal suht aimugi polnud) vanaema juurde ja võtsin sukad jalast ära ja vaatepilt oli päris kole. läksin isaga haiglasse - tuimestus, 2 õmblust + marutaudi vastane süst, mida ma pean veel 4 korda saama. üks nendest kordadest on pühapäeval, mil olen ma jumalteabkus.

kurat ma ütlen, kõik hakkas just hästi minema ja nüüd ma raisk nutan valu käes.
hoidke oma kuradi koerad kinni, ausõna.

2006-04-25T11:01:00.000-05:00

ka sina nutaksid / kui keegi mõnitaks / Sind sellepärast, / et sa oled Sina Ise

teekond iseenda inimlikkuse juurteni mis pole olnud lihtne ja loogiline, ent kõige õigem ja õilsam tee üldse

ja keegi julgeb veeel midagi öelda

ja mina suudan ikkka veeeel
pisaraid vaevu tagasi hoida

Ma olen tervik
kaitsemehhanismid tööle
akud laadima
muidu lasen ma
end teinegi kord
endast
välja
viia

jumala pärast, keerake oma frontid sirgeks

2006-04-22T14:44:00.000-05:00

no noored on õudsad. see on facked. ma olen isegi hea meele ja hingerahuga seniilne vanainimene. mis sellest, et ma tõesti olen vaid süütult 17 saamas. ka sinnagi on parajalt palju aega.

mul on rõvedalt dünaamilised huuled ja kohati lai nina. dokumentide piltidele jään ma nagu sunnitööline. ma arvan, et ma olen tegelikult ikka ilusam, kui seal.

mulle meeldib kui on puhas olla. jalad surisevad mööduva päeva käimistest. kerge meeldiv väsimus. just midagi sellist, et visata voodile pikali ja unistada sellest, et viskuda voodile pikali ja rääkida hästi tasavaikselt väga lihtlausetega. lilledest näiteks. võib-olla ma vaataks isegi heameelega silma. ja väike naiivne muusikaheli. pikad öö tunnid, enne kui tuleb see kuratlik päevavalgus oma peksva reaalsusega, enne..

ma olen haige inimene. mida te siit otsite üldse?

ma võiksin ju mitte. kui ma saaksin?

2006-04-20T10:06:00.000-05:00

ma ei viitsi oma armumistele vastu panna. nii kaua kui ma vait olen, siis on kõik korras ju. eksole. .. ahh, ma olen tegelikult väsinud. jälle. star me a kitten

mu peas on mingi probleem. mingi probleem reaalsusega. asjad.. süsteemid, nad ei kulu pähe. matemaatika ja nii. ma arvan, et olen üldsegi kaotanud võime asjasid (füüsika, and shit) pähe õppida, sest.. ee.. no kui ei ole 2 aastat korralikult tuupind, nagu tuupima peab ja hoolas ja nanananannaaaa eeskujulik masin, siis vist läheb rikki. kuskil on see vanuse piir kus hakkab nagu takjas kõik sitt pähe (aga ahhai kurat, läheb ikka meelest ära kaa!) ja siis.. me saame 15 ja meil on maailmavalu ja kõik muu on tähtsam ja tähtsam ja sigarett ja viin, sigarett ja.. vein ja.. meie armume ehk.. ja.. jaa, vahest me oleme pilvis. just, pilvis.

nightswimming

2006-04-16T13:33:00.000-05:00

ma naeratan kohati
teie naeratust, noormehed
see on väga reaalne
tunne mu näos
- meenutab mulle teid

säravad kurvakuju rüütlid

peeglisse

tuhended ilu otsivad pilgud

pildi ära ongi kulutand

nii meeleheitlik

ilu püüd

olengi ei-masin

vihav noor

trotsin kõike

lasen enda üle naerda

ja mis ma nüüd

siis olen

välja enda rääkinud

mina usun Teid kõiki

kurb, nostalgia ja üldse nii..

2006-04-13T14:22:00.000-05:00

kui keegi karjus mulle pisikesel karjel, käed minu poole sirutatult "triiiiiiiiiiin"
see on ju ilus. ja mina ei julgenud üldse silma vaadata. pärast vaatasin ja uppusin kergelt ära. kergelt, sest see kõik oli suhteliselt kerge. väga ilus ja puhas. ma ei nuta seda taga, vaid, .. hea ja puhas. uskumatu tundub lihtsalt.
ma ei teagi, kas ma tahaksin midagi sellist praegu. ma tahaksin midagi sügavamat, mis omaks endas rohkemat kui käte sirutamist vaid ka iseenda sirutamist minule sissepoole, ja nii ja nii ja nii. ja nii. eksole. ärme sellest rohkem räägigi.

ma olen isaga tülis. nii paha tunne on. nagu ma koguaeg sülitaks talle näkku, aga ma lihtsalt olen lollilt emotsionaalne ega registreeri oma väljendumisi. mind.. ja minus on liiga palju,.. nii kuradi raske on seda varjata. lõpuks ongi see, näe, nahhaalne ja egoistlik kõik endast välja lasta. või kas ekstravertsus üldse hea ongi? mul tõesti pole tunnetust, ma ei suuda oma hinge sisse panna. mingi vaimustumise energia kaalub hinge, lihtsuse üle. türa noh.. kunstnik tõesti (ära kunagi ütle mulle nii, tõsiselt ärritav. kui seda mõnes Tõelisuse kontekstis ei kasuta).

ohh, südame õhetamine ja nii ja nii ja ..

aavikko

2006-04-05T12:56:00.000-05:00

kunagi!, kunagi!, kunagi!!; ma laulan mööda tänavaid
ma laulan mööda tänavaid
ma laulan mööda tänavaid
praegu maigutan ainult suud.

ilgelt loll ja naiivne. kui ma seda praegu ei tee, miks ma seda siis kunagi peaksin tegema?
ma olen 16. aastane. mu nimi on Triin. mu elu mõte on kasvada.

fighting for peace is like fucking for virginity

2006-04-02T12:29:00.000-05:00

meat is murder! tähendades suvalist ringinikkumist.

ma pean koguaeg ühtedest ja samadest asjadest rääkima, sest ma ei saa inimestest, eriti noortest, aru. milleks on kurjus? raha eest tehakse kurja. keegi võetakse nukuks ja tehtakse temaga niipalju kurja kui üldse võimalik on teha. ausõna, kellegi ära tapmine on lahjem kui lasta inimesel piinata.

vesna i the smiths

2006-03-30T11:07:00.000-05:00

kõht on pelmeeni täis, väljas on löga ja millegi pärast on see kõik suhteliselt ilus. oleks nagu õnnelik, aga mille kuradi pärast? kas alati ongi põhjust vaja? mis on põhjused, mille jaoks neid vaja on? mis on loogika? kas mitte see pole kõige loogilisem tegu, mis mulle just pähe tuleb teha? öeldakse, et "mis siis saaks kui kõik teeks seda mis pähe tuleb", no a vaevalt inimloomusesse on intsinktina kurjategemine sisse kodeeritud, niiet pole mingit põhjust arvata, et kellegil võiks käia plõks teisele halba teha. mis inimestel viga on? või peaksin mina küsima, mis minul viga on? a kuidas saab üldse küsida vea olemist, järeldades sellest nagu et kui midagi on siis on see kohe viga? ei ole ju, mul pole midagi viga! ma olen rõõmus, sest mul on hea oma nahas olla! viga ei ole midagi!, mina olen! ma olen olemas! ordnung! peaaegu, et ordnung.. aga aordnung on väljaspool mind, ja see surgib mu küljealust ise, mitte mina teda.

minu kevadmuusika armastus. mmmmmorissey!

oo, stress!

2006-03-27T11:05:00.000-05:00

ninast tilgub vahetevahel verd ja alahuul oleks nagu žiletiga läbi lõigatud. vahelduva eduga on süda paha. ausõna, veel pühapäeval tundsin ma end isegi värskelt puhaste mõtetega elust ja endast. ma tean mis on puhas ja et puhtaks ta jääma peab, kuid reaalsus niidab mu maha. ma tõesti näen välja kaa nagu stressiohver: üleni vistrikes, silmaalused sinised (mis on muide peaaegu et normaalne, sest nii on igaühel lasteaiast peale), pilk pool päeva nagu mingil narkaril õpetajale vastu vilksamas, kes klassi ees käiab tavaliseks kulunud fraasi: "teie koht ei ole gümnaasiumis!" - no ma saan sellest aru, aga nad ei lase mind ju ilma selle keska paberita ülikooli! ma üritan asjast toredamalt rääkida kui see on, ma peaksin tegelikult väga õõnestavalt endast asjad välja kühveldama, et ma suudaksin kooli ka homme hommikul astuda (issand kui kunstlik eneseteostus!).

mingil hetkel ei ole muul kui allakäigul mõtet (MH). aga ma olen tüdinud veeremast. sees on mingi särin mis tahab puhtaks saada. natukene. füüsiliselt. lõpetaks põletamise ja võtaks oma elastsest nahast viimast. koguks tarkust kuni see veel hästi pähe hakkab ja inimesed-inimesed-inimesed!

Jumala Sitt

2006-03-23T14:38:00.000-05:00

"kui ma oleksin uus" ja ma olengi. sest ma olen kohutavalt noor, tahtes seda mitte olla. Tarkuse tee tuleb läbi käia ehk elu omandada, mitte unistada tarkuse olemisolust selle sihtpunktis, mida tegelikult ju olemaski pole. tegelikult ma ei tahaks siin praegu diibitsema hakata, olen endaga praegu piisavalt tülis, et kogu oma teksti vihata.

igatahes on juhtunud selliseid asju, milledesse ma viimse hetkeni (ja tõesti vii-ma-se hetkengi ja mõned hetked veel pealekauba kaa) ei uskunud. imeline iseenesest ju, aga mina tunnen end jälle maailma andetuima ja lollimana. oh, las ma täna ei usu endasse, las ma täna!

mingisugune, järjekordne, tupik kus ma ei saa mitte millegist aru: endast, maailmast, kohast, õigest, tunnetusest, tõest. ei tunne end tõena.

praegu kolksub pähe sõnakõlks "ma armastan sind". mida see veel tähendab? ma ei tea, aga ma tahaksin nii öelda. ooei, me ei ole kurvad, me olemegi sellised ja meil on sellised vaja olla. need oleme Meie.

rasked kauged silmad, issand!, ma olen teid ära tüüdanud

teid valesti mõistnud ja

end valesti mõtestanud

kõlgun kriisi äärel

ma tahan jälle saada endaks

ma ei tea üldse kas ma kunagi

ta üles olengi leidnud

ma tahtsin öelda mõnda asja

2006-03-16T13:10:00.000-05:00

ma olen m a h a r a h u n e n u d

ma vaatan kõrvalt naljakat Karmenit, kelles on tekkinud, ei oska öelda küll kui tõsiseltvõetav, õiglusejanu. kuigi ta on alati aus olnud, aga ta ajab naljakalt protestima teisi ja protestib ka ise. aga mitte suurtes asjades, vaid mingites hindekõikumistes või nii.. ja seda ka mitte lõpuni. ma ei tea miks ma seda räägin. aga Karmen on hea ja tõeline.

ma võiksin siin isegi kooli lõpetada. ma tahan ülikooli, ma tahan targaks saada. ja kahe aastaga ma õpin kirjandi kirjutamise ära, ausõna, ma õpin ära. (KÜSISÕNADE ETTE KÄIVAD KOMAD!)

aga ma ei ole ängi ega protesti vaba, õiglustunne ei ole kadunud. ma tahan nii väga rääkida inimestega. erinevate inimestega, kelledega mul pole olemas eelnevat kokkupuudet.

Miks inimesed kasvavad suureks? Mida see tähendab? Kas mina saan kaa suureks? Kuidas see käib? Miks see nii on et ma pole tõsiseltvõetav? Ma tahan ju ainult teada elust ja elamisest, inimestest. Ma tahan ju, et me oleksime vennad ja õed, austaksime üksteist. Ei olegi vaja mingeid eelarvamusi, on vaja tõelisust ja õilsust. Kõik peab korda minema ja lähebki. Me räägime, me austame, oleme inimlikud.

Mulle väga meeldivad ausad inimesed - nad on mul lemmikinimesed.

Millegipärast on inimesed suuresti sellised, et nad ütlevad midagi ja selle ütlemise taga on hoopis midagi muud. Teatud klisheed on sellises tegevuses juba nii sissetallatud, ka minu lühikese elu jooksul, et saab kohe aru, mis on mingi reaktsiooni taga. Neid reaktsioon on tegelikul väga palju ja sellepärast on vaja palju inimestega rääkida, soovitavalt inimlikul tasandil. Hea inimene on inimlik ja aus inimene (no mulle väga meeldivad sellised inimesed, sellepärast ma korrutan seda).

101. kilomeeter

2006-03-13T10:54:00.000-05:00

maja ehitus ja majades elamine. sõnad milledeks ma pole võimeline, tahte jõud mida ma tahan teostada.

no olgu, ma hakkan oma (vigu) tundeid kordama. kui ma kirjutan esmaspäeva hommikul, juba esimese tunni ajal:

No kas see siis pole ebaaus, et mina hoian oma peas nii tühiseid mõtteid nagu armumine, suutmata neist lahti lasta, samas kui minu sõber võib olla tõelises mures? Ma vihkan oma nii kerget (ent ängistavat) huvitunnet ja suutmatust mõtlemata jätta kasutuid ja utoopilisi mõtteid inimesest kelle jaoks ma olemaski pole, vaid Tema sajad leheküljed ridu minu peas ja rinnus hingavad. Kunagi ei või teada, kas see mis ma arvan endaga ühtne olevat üldse kattuv ongi, kui ma suudan vaid olla kaugeltvaataja ja teietaja rollis. Oh rumal süda ei suuda ennast vaikida!

Ma ei teagi kas on see pea või miski muu

aga oma lolluses tahaksin end lüüa

ja ma tean, et pärast nende sõnade kirjapanekut

tahaksin ma neid põletada ja

mu ängil puudub väljund.

Armumine pole õigustatud kuna see on ulme.

või on marsilgi kord õites õunapuud

99 postitust hiljem

2006-03-11T12:27:00.000-05:00

kuid ma ei tea kas enamik ka seda mõistab kui ebamaine ilu ja lihtsus armastuses peitub. nii kohutavalt haruharv nähtus

seest väljas

2006-03-02T15:00:00.000-05:00

on teised inimesed, minu sõbrad, õed ja vennad. on maailm.

nii palju ruttu on viimasel ajal. kursuste lõpu pärast ilmselt. mu humanitaarsus ja looming on mingis kuradi kriisis. seda tuleb loomulikult trotsida. ma teen.. värke. pildistan koolist kellegitega prahti (mingise etv'st tulema hakkava koolidevahelise saate jaoks), kavatsen luulet lugeda üksi mikrofoniga laval, mingi (kohustuslik) näidendi asi on kaa koolis, millest on huvitatud minuga kaasaarvatud vist hetkel 3 inimest. ja veel hunnikute kaupa puudulike hindeid. ja fakt et mul puudub igasugune elementaarne(!!!) põhi joonistamaks realistlike pilte. ise ma sellepärast väga ei põekski kui ma ei tahaks kooli sisse saada. see piinab mind kõige rohkem. poole aasta rõveda tööga saavutaks midagi, aga.. ma ei hakka praegu sellest rääkima kuidas ma olen valesse kohta sündinud ja teised on süüdi, et me kunstiklassis midagi korralikku ei teinud. mu enda vead käivad mulle pinda.

äkki ei viskaks isegi konisid ega näitse enam maha? lõpetaks sõltumise ja tuleks oma olemasoleva (sissejooksva, whatsoever) kapitaliga hakkama. ei lubaks mitte munnigi, veel vähem kui praegu. oleks rohkem vb vait, vb ei oleks rohkem vait. kas see solvab keemiaõpetajat kui ma ta ainet vihkan? viha on energia raiskamine iseenesest. sitast tuleb läbi ujuda mitte seal sees ulpida ja märgata(!).

ma mõtlen, et keegi teine oleks kergem olla. ilgelt loll nihilistlik mõte. aga.. ma ei tea. mõned tüdrukud.. teevad sujuvalt kõik asjad ära, neil on saksakeele tunnetus, keemiat.. neil jääb keemia meelde! ja kunst.. mõni isegi joonistab hästi ja.. ei tegelt ma ei tea.. aga kindlasti joonistavad kaa hästi. nad ise kaa ei tea seda võibolla. nad ei mölise ega protesteeri kunagi. isegi ei ropenda vist, ega..

ma ei tahagi olla ideaalne, ma tahan lihtsalt, et mul oleks stabiilsust, kindlameelsust. natukenegi. et oleks mingi asi mida ma tõesti.. no ma tõesti tean sellest rääkida, ma armastan seda! ma tean sellest kõike.. ma tean ainult juppe. ebaadekvaatne, loll, andetu.. kõik on labiilsus, isegi andega.

mul on pea püsti.

2006-03-01T10:26:00.000-05:00

olen andetu ja loll

alles in ordnung, mind ootab vikerkaar

2006-02-28T12:21:00.000-05:00

õnn ja kindlus, mu sõbrad. ..oot-oot, selles on veel võnkumisi.

mis ma teinud olen. vii tudengile kartulit ja ta on rõõmus. ehk käisin tartus ja id_rev ei ole laivis hea ja üldse EXPLOSIONSI KAVERDAMINE EI OLE HEA MÕTE. kerge disrespect on mul nende meeste vastu küll nüüd.

pühapäeval meie sattusime bändiproovi, zeppelini juhuse läbi. Radio Liberted, kui ma nüüd õigesti mäletan ja kui ma veel õigemini mäletan siis nad soojendasid eelmine kevad Vennaskonda. ma ei mäletaks et nad nii head olid. väga cool igatahes.

see on see Tartu värk, et igakord juhtub midagi ootamatult meeldivat. või on asi minu ja Telle koosluses mis nii mõjub. tegelt.. no kuidas kunagi. päris imeline on ikka see kui võõras aitab joobunud oksendavat noort, istub kõrval ja paneb käe õlale või lihtsalt koputab õlale ja ütleb, et "kuule, mul on kodus tennised, tahad ma annan sulle?" ja nii oligi ja nii saigi.

siis me sõitsime rongiga koju ja proovisime nr. 43 tenniseid jalga ja nii hirmus naljakas oli, nagu meil on ja üks tüüpiline pensionär ütles meile, et me oleme hullemad kui poisikesed, et kui me käituda ei oska siis ta kitub ära ja meid tõstetakse maha ja et kust me üldse pärit oleme, metsast või. ta oli täitsa kuri kohe. ja siis natukese aja pärast me täitsa solvusime. aga meie peaksimegi olema mornid ja ebaelavad? joy spreds, i say. inimesed kohati naertavad, heal juhul, kui nad mind näevad. no olgu, et seda juhtub harva, aga seda juhtub ja see on selle tõendiks, et naerata ja ..vahest naeratatakse ja naerdakse ja irnutakse.. ja mõnitatakse ja.. aga see on pohui niikaua kui ise naerad. kõigele naerad.

ilus, siiras

haiged lapsed

2006-02-22T09:44:00.000-05:00

ma ei teadnuki tegelikult, et 7. klassi poisid nii ülbed on ja õpetajad sellesse nii rahulikult suhtuvad. ma ei teadnudki, et ma olen võimeline kirjandit kahe peale kirjutama. läksin liiga ülbeks kätte ära, näe. ma hakkan vaikselt keeli juba vihkama. regressi on tunda ka selles, et ma ei suuda kohati enam lauseidki moodustada. no ausõna, ma olen isegi gümnaasiumi jaoks liiga loll. kool on rõve vangla. ma imetlen inimesi, kes pole saanud kõrgemat haridust ja on ilma selletagi loomingus üsnagi edukad, vähemalt minu silmis. nemad on ehe tõestus sellest, et õpitakse enda jaoks, seega pole vahet mis kuradi pabereid omada, et keegi nendega perset pühkida saaks. maailmas on midagi ikka tõeliselt mäda. patsifiste tapetakse. hääletusõigust ei ole olemas. ma lasen suuremast osast tekstist, mida mulle räägitakse, endast kõrvale ujuda. ma ei taha aru saada, ärge tehke mulle selgeks. ma ei ole maailma naba, pohui kas ma tean või ei tea.

mul hakkab füüsiliselt paha kui ma tuleviku peale mõtlen. mitte ainult enda tulevikule. juba praegune palgajaotamine mõjub vastikult. majanduses räägiti 7300 kroonise brutobalga jagunemisest. no putsi küll, ma ei vabanda väljendi eest, sinna alla läks umbes 7 tehet selle brutopalga liikumisest (maksud sinna, maksud tänna). kui ma ükspäev hoidsin pisaraid tagasi loomeinimeste elamistingimuste suhtes, siis mitte-loominguline karjääritegemine ajab mind lihtsalt karjuma. vähe sellest, et see on pask, ei garanteeri see mugavat elu niikuinii. miks keegi üldse PEAKSKI tahtma elada?

ainuke võimalus on petta riiki nii palju kui võimalik ja seejuures võimalikult ruttu ä r a surra. selliste tempode juures lihtsalt pole muu kui maailma lõpp võimalik. ma tean, et mina suren oma loomingu otsa ära, aga teie surete allalangemisel karjääriredelilt. kõik ei saaa ju tipus olla.

mul on halb. selline maailm ajab mind viina jooma.

eneselõhkamine, eneselahkamine - üks kama kõik

2006-02-21T12:02:00.000-05:00

et tegelt, mis indie, mis ainulaadsus? ma olen klishee, seal ei ole midagi indiet tegelt. no kas ei ole siis teiedki terve te laspepõlve noritud? muidugit on. ja muidugi olla ma siis tahtnud vahepeal nagu nemadki olla, püüdnud meeldida, püüdnud mitte silma paista, kramplikult samastuda. "mark maas" kannatanud. so what? kõik on sellised olnud. ja pohhui, kas ma peaksingi mingeid klisheesid murdma, kui ma olen loomulikult nende sees elanud. aga loomulikult, mitte end pressinud. no et selle mõttega juuksed kammimata jätnud kuna "siis ma olen nagu kunstiinimene". fuckinhell noh. mu klassiõde rääkis mulle hiljuti a la sellist juttu "mulle meeldib kuidas sa välja näed. juuksed sassis ja sellised riided. ma üheksandas mõtlesin, et kui ma tallinna lähen siis ma hakkan kaa nii välja nägema. et selline kunstiinimene, sa oled ju kunstiinimene vaata. nii lahe". a muidugi, ma teengi tõesti kõik selleks, et teile kuradi muljet avaldada. et nad saaks öelda "uuh, milline boheemlane. rohkem meil selliseid (õnneks) tamsalus ei ole". klishee on jälle öelda, et mul on pohhui, mida mul ka on, aga kui mina end riide panen ei mõtle ma teie peale üldse nii palju kui teie mind nähes.

ja mu tuba on tüüpiliselt sassis, mul on tüüpilised pubeka probleemid, täitsa tüüpiline maailmavalu on kaa. olen harilikult igav. aga mulle läheb korda see mida mina endas näen. mida ma kasvõi peeglist näen. kas ma mõtlen. kelle ja mille jaoks ma end harin, miks ma teen seda mida ma teen. et ma pean oma tegevuses nägema perspektiivi, kindlasti pean nägema ja selle eest vastutama mida ma teen. ja kui on vaja trotsida seadusi, siis ma trotsin seadusi, ei viitsi end millegile perspektiivitule raisata. aga ma ei oska valetada ja kui mulle midagi ei meeldi siis saavad sellest kindlasti Kõik teada, see on üks mis kindel.

vastassooga olen võlts. ma ei tea kui tüüpiline see on. see on jällegi mingi beebi-ea hälve. isa oli vist vähemalt minu esimese eluaasta ajal sõjaväes. ma pole kunagi normaalsel tasandil nendega õieti läbi saanud. muidugi üksiku erandiga, kes pole.. nii machostunud, on vist õige sõna. ma olen koguaeg tahtnud neilt mingit tähelepanu, heakskiitu vms mis paneks mind rohkem endasse uskuma. a see kõik on pask. mul pole neid vaja. mis muidugi ei tähenda seda, et ma vähem võlts olen. näiteks, nii haruharva kui seda juhtub, kui mulle mõni poiss väga meeldib. see on lihtsalt nii jube kuidas ma kätiun kui ta minuga ühte ruumi satub, mida õnneks juhtub veel harvemini kui seda kui ma üldse kellegisse armun. ma ei oska istuda ega astuda ja hakkan rõvedalt punastama. ja ma ei pruugi temaga kusjuures üldse rääkidagi. jumaltänatud et ma harva reaalsetesse (antud kontekstis distantsilt silmaga nähtavad) inimestesse armunud olen. olen kohutavalt pealetükkiv armastaja. hoidke eemale, ma olen ekstravert, sealjuures enesekeskne.

2006-02-19T14:46:00.000-05:00

aga miks nii on, et me näeme ainult filmis
ja luuletuses kujutame
suuri musti laineid,
olles ise kai äärel karjumas
sellesse suurde musta mugavasse letaalsusesse!
me ise kunagi isegi ei karju enda ette
me isegi ei tantsi tänavail
vahest ainult üksi nokastunult tuterdame

ma ikkagi õudsalt tahaks reede id_rev'i näha.

2006-02-18T16:43:00.000-05:00

ma olen seda postitust nüüd terve õhtu vältinud.

oh. no asjalood on nii, et ma kõigun jälle. ma vajun liiga laiali, ikka liiga laiali. kui ma peaks joonistama siis ma tahan nii väga lugeda ja kui ma peaks lugema siis ma tahaks näiteks klaverit mängida ja kui ma klaverit mängin siis ma jätan selle katki sest ma ei suuda ühtegi lugu enam ära õppida ega ei viitsi kaa ja.. ma ei suuda end kätte võtta. mul meeldib neid asju teha, aga miks ma siis ei tee lõpuni mitte midagi, kuratvõtaks. endal on kaa sitt tunne, aga ma ei trotsi seda vaid jätangi tegemata.

nägin ükspäev unes, kuidas ma olin vanaema köögis, ahju juures ja hakkasin siberisse küüditatute pärast nutma. ma veel tahtsin seda nuttu tagasi hoida, pisaraid oli raske varjata. vanaema oli kaa seal samas. ta vist küsis et miks ma nutan või ma kartsin, et ta küsib. täna kordus reaalselt põhimõtteliselt sama, ainult et mind ajas nutma Eesti kirjanike elu. aga ma hoidsin seda nuttu kaa palju tagasi, kuna ma ei tahtnud, et kui keegi kogematta minu tuppa tuleb ja mind siis nutmas näeb. ma ei taha mingit lohutust, ma tahan lihtsalt nutta. keha vajab seda vist. ma lugesin artiklit sellest kuidas kirjanikud virelema peavad. nad saavad mingit miinimumpalka ja seda kaa teatud perioodil ja mingid honorarid ja.. midagi püsivat pole ju. ja mina mõtlesin, et issand jumal, kõigist ametite ametist armastan ma kirjanikke kõige rohkem. nende andekusest ja töötahtest hoolimata peavad nad selliste asjade pärast muretsema! kõik nii valesti! mingi debiil kuskil valitsuses ei oma niigi palju mõtlemisvõimet kui mõni kirjanik ja need saavad kindlasti tunduvalt rohkem palka. no kas ei aja nutma? selliseid asju kuhjub nii palju sisse, et lõpuks konkreetselt nutadki sellepärast, et maailmas on ebaõiglus. ja mul on jumala pohhui kui mind selliste väljaütlemiste ja oma olemuse pärast pubekaks ja naiivseks peetakse - mul on säilinud veel mingigi õiglustunne. vastik, ma ei kannata valetamist ja ebaõiglust.

Fashion rules like chicks on speed

2006-02-18T10:43:00.000-05:00

eriti cool Helsinki - ma ei tea kas see on tõesti nii, et mingi tüüp käib kaameraga ringi ja pildistab inimesi, tundub võlts aga kuratteab. get out there and brake the rules. või nagu Karolin Kuusik ütleb: vaata mida teised teevad ja tee teistmoodi.
üldiselt ma palju sellele ei keskendu.. või keskendun... õhh, igatahes minusugust ei tohiks enam poodi lasta, mul on liiga palju riideid. eile ma sain oma printsessi kleidi kätte. suht lihtsa lõikega, maani pikk, lühikesed (vähe)puhvis varukad, kõrge kaelus. riie näeb välja nagu siid, punane. see on vist jällegi mingi kardinariie, mis slava mulle andis. igavaid riideid minu kapist ei leia, tähendab, midagi sellist ei leia mis moes oleks või.. mis kurat see mood on üldse? ma näen äge välja, see ongi.

tükke toorest kirjandist teemal "Nii aeg, nii ka ajakirjandus"

2006-02-16T10:34:00.000-05:00

Ma ei tea kuidas käitub arukas lugeja - kas kannatab läbivalt halva teose ära või halbuse jätkumisel teataval perioodil (lõigud, leheküljed) jätab selle pooleli ja viskab teose kirgliku vihaga nurka. Ise eelistan viimast.
Pidevalt ajakirjandust tarbida ei ole kuigi keeruline ja sedavõrd pole ta ka nii tähtis, kui on kogu kirjanduse lugemine, arusaamaks enda kohast maailmas, mõistmaks teisi ja lõpptulemusena kasvada avara hingega inimeseks.
Inimesel peab olema hea tahtmine end selle [ajakirjandusega] kõigega pidevalt kursis hoida või teisel juhul peab tal olema igav. [----].. sest mina ei pea isiklikult ajakirjandusest suurt lugu. Elu juhtub iga päev - no ja mis siis?
Kuigi on olemas teatav halbuse piir, mille kohta eesti punkrock ütleb "on nii halb, et hakkab hea" mis tähendaks seda, et miski on nii ebamaiselt haige, et selle peab, kasvõi kogemuse pärast, läbi lugema.

2006-02-15T15:14:00.000-05:00

oh, tahaks kohutavalt halada, tegelikult. ma peaksin joonistama ja ma ehk tahaksin kaa aga mingi värdjas aeg on olemas kus "peab tegema seda mis tund praegu on". ja ma tahaks kohutavalt lugeda. mul on igasuguseid raamatuid kodus ja tarku (!) ajakirju. ja siis veel 2 raamatukogu. issand, ma nii tahaks ju. see millega ma suuremas mahus tegelen (jaa, tegelema PEAN) ei süsti musse seda energiat, et ma veel peale kooli midagi teha tahaks peale söömise, magamise või pesemise. kool on kõrvaline ja tähtsam on joonistada.

my body bothers me. ma olen täitsa katki. mul on vist jälle üle pika aja mingi allergia millegi vastu (hüdrasensitsiivsus) nii et mul on igalpool kupud ja ma olen seljapealt nagu roheliste täppidega valge lepatriin. kohe hakkavad küüned kaa mõranema ja näonahk ei jõua silestudagi kui juba uus laar täpilisi peale tuleb. makes me feel oh so ugly. aga samas mul pole kunagi näonahk ilus olnud kaa nii et mis vahet sel on.

vii mind kosmeetiku juurde

võta roosa küünelakk maha

kasvata mu juuksed mugavalt pikaks

pane tekk peale

tee kartuliputru

magusat kohvi

palun pane Explosions in the Sky mängima ja pane see siis kinni kui ma ilusti magan

saa minust aru

oh, kui väsinud ma olen.

2006-02-13T14:08:00.000-05:00

tere

2006-02-12T14:20:00.000-05:00

ma olen eestlane, loomult pessimist. kõik on alati pahasti, vaata on ju. ma ei viitsi õppida, ajan kuidagi läbi. siis kui ma midagi tegema pean, eriti siis kui ma vägaväga pean näiteks kontrolltööks õppima, siis mul tuleb selline isu plaate kirjutada ja plaadiümbriseid meisterdada näiteks. ja sellised head mõtted tulevad pähe ja walhalla ei tule õppetööst midagi välja. vahest on selline aeg, kus ma üldse ei ole mitte-millegist rõõmus. no päriselt ma ju olen, hakkan laest rõõmustama ja naerma, hüsteeriliselt. meil käib koolis nii nagu ursula laulus: ma ei kuule sind sa ei kuule mind. a ma olen lahe, kui sa isegi vähegi lahe oled siis me saame hästi läbi.

I love Punkrock

2006-02-11T08:33:00.000-05:00

kuna nad laulavad näiteks nii:
I am a poseur and I don't care
I like to make people stare
I am a poseur and I don't care
I like to make people stare
või et
boys are wild
running around
või kasutavad saksofoni kõige muu hulgas, või solist on nii drop-dead-NIHE, et armastama ajab. Ja öelga mis tahate, punk bändil jookseb image sabas, otherwise poleks punk ju ja ma võtan oma grupie rolli täiesti omaks, sest I fucking Love punkrock!:
My mind is like a plastic bag

SOME PEOPLE THINK LITTLE GIRLS SHOULD BE SEEN AND NOT HEARD, BUT I THINK: OH BONDAGE! UP YOURS!

unistav šarm

2006-02-09T15:07:00.000-05:00

Elu kohe ongi selline, et kui ootad ja loodad, tõesti väga ja siiralt, siis ei juhtu ikka mitte sittagi. No täitsa nõme on niimoodi. Miks vahest eksitusenagi ei võiks mulle soovitud tükk õnne sülle kukkuda. Minus on paljud asjad liiga suured, nagu "Ilusas Arminiski". Ma olen nagu laps. Oma raha raiskan ma maiustuste või millegi muu irratsionaalse peale. Naeran liiga kõvasti, solvun liiga kergesti, dramatiseerin, näitlen teadlikult ja mitte ja midagi nende kahe vahepealset. Aga ma ei soovi kellegile halba, ma olen tegelikult hea inimene, ausõna. Ja midagi pole parata, ma olen koguaeg natukenegi armunud, jõudes sellega jutu algusesse tagasi, see tähenab seda, et mina võin ju armuda aga.. saad aru. Selline laiskvorst olengi.

Aga et oleks inimesi kes üksteist vastastikku armutaksid! (ilma igasuguse küünilisuseta)

2006-02-08T14:14:00.000-05:00

ohh, ega mul ei olegi midagi öelda, kuiet lugema peab. ma olen väsinud kaa ja täna oli üldse paha päev. ja mulle hakkab vaikselt närvidele käima, et ma koguaeg unes tulevikku ette näen. uskumatu, et ma ikka väsinud olen, kuigi ma täna koolis ei käinud ja lõunal magasin venna kõrval kaa kõva paar tundi. nüüd on kell veerand kümme ja ma võiks täiega magama minna.

teen Sulle pai.

2006-02-07T08:52:00.000-05:00

Alandus. Tõesti, tõeline füüsiline alandus. Keegi lihtsalt lööb või viskab mind "kogematta" ja see on hästi naljakas. Mul on valus ja ma hakkan nutma ja see on veel naljakam. Mind ei huvitagi kes mida teeb, tegevuse reaktsioonist saab aru, et mitte keegi neist ei oma mingitki inimlikku austust. Mul on tõesti pohhui, nad võivad öelda igasuguseid asju, see lendab must läbi, aga kuskil on minul kaa piir. Läbipaistev ma pole.

Mu isa ütles kunagi, et ma peaksingi lõpetama oma väljanägemise nii nagu ma olen. Et siis keegi ei ütleks mulle enam midagi. Muidugi ma trotsin seda edasi. Ma nutan ja naeran siis kui ma tahan. Ja nii on mulle parem. Vastik on lihtsalt olla ühes ruumis kellegagi kes naerab teise valu üle. Ja see on sihilik ja õel naer, või nii mulle vähemalt tundub.

advertsid

2006-02-05T12:58:00.000-05:00

Ma ei ole ikka veel kunsti jaoks taltsutatud. Et keegi jägiks mind ja raiuks, et "sa pead natüürmorti joonistama". Mulle isegi meeldiks see, sellealane sundimine mulle meeldiks. Ma olen ikka kohutavalt labiilne. Muidugi ma tahaks igasugu asju teha, õmmelda ja maalida, savi teha ja perfokat jamidaiganes, aga päris nii laiali ei saa valguda, eks. Aga et midagi valida, peab kõik asjad ise läbi tegema.

Ei, raisk, ma ei hakka praegu halama. Ma olen kõigest rääkinud, pea ei vaja praegu longu! Pliiats kätte jälle! Sitta need õpikud, pigem loen seda rõve-roppu viin-türa-vitt-Bukowskit kui mingit majandust lugema hakkan. See on jõledam porno kui Bukowski suudab kirjutada ja Bukowskit on vähemalt põnev lugeda, kuigi on samasugune ajaraiskamine ja asi hakkab pärast kolmesadant lehekülge luuleõhtutest, alkoholikogustest ja naistest ehk temapuhul seksist (hahaa, alguses ta üht naist isegi armastas, tragikoomiline!) ära viskama, aga äkki tuleb mingi puänt ja ta jääb näiteks suguvõimetuks. See teeks raamatu tunduvalt paremaks.

Täna ma koristasin oma tuba. Mul on niiii palju särke. Ma tahaks kevadet, siis saaks nad kõik üksteise otsa panna ja värvilisi sukki kanda kontsakingadega. Ja väikest veini võtta.

Igasuguseid asju tiirleb segamini peas viimasel ajal tegelikult veel. Nii ilus on kirjanikku armunud olla, teades, et kunagi teda isegi ei kõnetaks vist. Kättesaamatus on hea. Ega ma ei suudaks midagi teha kaa, kui ma selle vastu mingitki tugevamat tunnet ei omaks. Ja need tunded tekivadki ju sellest, et ma näen midagi, ise ei pruugi teadlikult sellest argi saada, mis on samasugune nagu mina, mingis osas. Olen mitmetahuline optimist, tegelikul, omades ka teatavaid kurbi külgi (kurbus pidi ilus olema, niikuinii). Krahhi ei tule.

2006-01-31T10:35:00.000-05:00

Näidelda reaalselt päris elus ja teadlikult. Võtta väliseid poose et näha inimeste reakstsioone mida nad lihtsalt ei suuda tagasi hoida. Kuigi ma täna selle tüütusega jälle avastasin, hommikul mõtlematagi nii väga sihilikult mõnd välisrolli võtta, kukkus see ikkagi nii välja. Ma olen seda päris kaua mingil määral harrastanud, et inimesi nii tühjade asjadega "endast välja" ajada. Ja kui keegi ütlebki, et "kuradi lits" siis ma kohe küsin kaa, et "tahad, lähme mürame?". Tead, see on täitsa huvitav eksperiment, soovitan. Enda kestaga saab ju igasuguseid asju täha mis pähe tuleb. See kui radikaalsetel äärmustel väljanägemine võib näha, ei muuda ju seda mis suust välja kukub. Seda aega on piisavalt olnud, kui ma olen mingeid riideid sellepärast vältinud, kuna ma "polnud siis selline". No ei, ei, see ei oma mingit tähtsust, mulle kas meeldib või ei meeldi. Nii lahe on ju inimesi nende eelarvamustega manipuleerida, täitsa tervislik ma ütleks.

Gaye Advert, mu lemmiknaine! (ah, ega ma ei tea tast suurt munnigi aga ta oli ilgelt sheffi väljanägemisega Advertsi bassimängija)

Ja ma arvan, et ma, no vähemalt näitlemise mõttes, peaksin omale selle number suurema push up rinnahoidja siiski soetama. Mingit neoonvärvi ja pitsiga soovitavalt, et ikka täiega võlts oleks.

2006-01-27T08:41:00.000-05:00

Ma nägin täna ilusat und, kus ma olin oma olematu bändiga laval ("kogu kontseptsioon" mille me loonud oleme hiilgas) ja me improviseerisime (mis ongi kogu kontseptsioon) millegipärast jazzi. Mina mängisin klaverit, ja see tuli välja! Kogu muusika tuli välja! Aga ma millegipärast ei mäleta mis pillid seal veel peale tiibklaveri olid, ma tõesti olin oma mängimise sees, naljakal kombel ma isegi ei kartnud. Üldiselt, ma vihkan klaverikontserditel esinemist. 10. juhul läheb 8 esinemist aia taha. Põhikooli lõpetamisel suutsin ma Bachi ära retsida, nii andekas. Ma ei tea, kas vanaema tõesti ei saanud aru või ta eitas seda et ma seal räigelt koleda akordi tegin.

Ja et ma hakkasin täna Heinsaarest uurimustööd tegema. Tassisin hullult raamatukogust kirjandust kokku. Peale selle on mul mingit lugemata raamatud kaa ootamas ja.. ohh. Lugemisaega võiks rohkem olla (haa, ja mida mina praegu teen?). Kurat, ma ei leia internetist enam üles mis aastatel Heinsaar ülikoolis käis. Ma tean raudselt, et ma olen seda kuskilt lugenud. Ja üldse, nõme, internet ei anna kunagi vastuseid kui neid vaja on.

paratamatus anna mulle käsi

2006-01-25T09:24:00.000-05:00

see, et me elame nii, nagu me elame: käime koolis või allume millegitele sunniviisiliselt, see tekitab pinget ja ängi, et ei taha ju ja pole vaja, samas on see suurimaid inspiratsiooni allikaid. vaevalt mul tekiks pooltki nii suurt isu luuletada, kui ma pidevalt oleksin, mitte, et ma tahaks/saaks õigustada seda miks kõik minu ümber nii toimub. õnneks ma tean, et see ei olegi koht kuhu ma kuulun, ma kuulun mujale ja see koht on olemas, ma olen õnnelik, et see on olemas. Ennem kartsin ma elada teadmatuses oma kohast maailmas ja miski ei saagi nii paika minna, kui koguaeg karta end maailmas ära kaotatuna, tunda end mitte eksisteerivana. Samas, ma ei tea mitte midagi. Ma arvan, et see on õige, sest seal on tingumused mis mind minu arvates õiges suunas arendavad, kõik on teoreetiliselt paigas. Ma pole kunagi olnud eriline pragmaatik, mis loomulikult peab muutuma, natukenegi. pole olnud pragmaatik kuna pole kunagi olnud eriti enesekindel, kuigi mõnele võin tunduda. Aga mida kindlamaks ma endas muutun, tunnistan endale ennast, seda teovõimelisemaks ma ka kasvan. ma ei teagi üldse, kas kõigil on seda õnne, et end eksisteerivana tunda, rõõmneda sellest mida keegi elus teeb. muidugi ei ole kõik ilus, aga see millega ise igapäev tegelda, kas see tekitab mingitki katarsist, midagit mis paneb tahtma elu näha?

Ma tahtsin ära surra, sest ma ei teadnud miks ma olen mina, tundusin väärtusetuna, aga ma tahtsin ikkagi teada, mis saab edasi. Koguaeg lootsin mingile armastusele aga muidugi mitte endaarmastusele. Ei, no seda küll, nihhilistlik nartsissism on kaa mingi algus, aga see on pigem katteloor enda vihkamisele. Ma tahan, et ma suudaks kunagi nii ise olla, et kui ma tänaval käin siis ma saaks nii enda sees olla ja end t e i s t e keskel mugavalt tunda, sellepärast, et just siis olengi ma saavutanud ülima enda lae: kui mul on endaga hea olla, siis ei saa mulle mitte keegi kõrvaline korda minna. Ma olen sellest mitteteadlikult väga kaua unistanud, tegelikult. Ma kujutan ennast ette kuhugi tantsima, ma kujutan omale riided selga, kujutan endale liikumise (mitte käitumise ega poosi (no olgu, vahest natuke kujutan kaa)) ja see ongi olnud minu enesemugavuse ideaal. Enesemugavus kui enesega rahul olemine. Alles siis suudan ma võltsärevusteta kommunikeeruda ja end mõistetavaks teha ja teisi paremini mõista.

Ma olen armunud oma lemmikkirjanikku.

vastassugu, kellega ma suhtlen

2006-01-22T13:53:00.000-05:00

klishee oleks nagu jälle, aga üldse pole, ma tahan arvata. üks minu esimesi sõpru üldse, oli Slava, ehk Vacheslav Ilichov (alguses kirjutati teistmoodi ja siis nüüd kirjutati passis veel eurolikumalt, a jumal teab kuidas see päriselt käib), kellele ma umbes kolme aastaselt meie tollase 4. maja eesolevas liivakastis ämbriga pähe panin ja kelle ema käest ma vene sõimu sain, ise ma seda väga ei mäleta (üldse) aga vanaema on rääkinud (praegu saame ta emaga normaalselt läbi, ta annab mulle iga kord hunniku riideid kui ma Slava pool käin). slava on lahe, me käisime koos lasteaias, aga sealt ma teda pea üldse ei mäleta ja kuni 9. klassini käisime koos koolis. ega me eriti ei suhelnud, aga kuskil 7. või 8. klassis kui ma kunstiringis hakkasin käima, siis oli lahe. seal käis ka Simo, kes on nüüdseks gümnaasiumi lõpetanud. me olime seal vähemalt neljakesi ja tegime nilbeid nalju, see oli nii armas. need olid need ajad kus ma oma kooliaja jooksul kõige rohkem naersin.

tegelt, ma ei viitsi üldse igaühte nüüd siin eraldi välja tuua ja minevikus surkida, vaid ma tahtsin tuua välja paralleeli nende kõigi vahel. ma ei saa mitte ühegi tüübiga kes end vähegi kõvaks meheks peab läbi. see on nagu allergia, otsekohene vastastikkune antipaatia. üldiselt on enamik sellised nõrgukesed, kes peavad pidevalt tõestama kui tegijad nad on ja igaljuhul eitama oma toredat loomust ning valimatult mölisema ja peksma. ei, st et on üks loll ees ja kari mingeid tüüpe järgi, kes on veel nii vedelad, et ei seisa enda eest ja siis mölisevad kaasa, mis on kohe eriti hale. ma puutun sellega siiamaani kokku. see on kohutavalt lapsik ja nõrk. leidub erandeid, kes ei ela eriti kambavaimuelus kaasa ja need saavad automaatselt laimu osaliseks. ja viga hakatakse otsima ükskõik milles, tavaliselt tembeldatakse pedeks ja jubedaimal juhul antakse peksa. just selliste tüüpidega olen mina juhtunud hästi läbi saama ja üldjuhul saavad nemad kaa tüdrukutega palju paremini läbi kui poistega. miks need teised idioodid siit oma järeldust ei tee?

keegi ei austa mitte kedagi. kool on kohutav. vähe sellest, et ma pean seal omale mingit paska pähe a j a m a, tuleb mingi tatt(!) ja lööb mind jalaga selga, mingi veel väiksem tatt ja sõimab litsiks ja siis tuleb klassivend ja ütleb, et "rõve, sinuga ma küll ühes lauas ei istu!". põhimõtteliselt nii on see terve elu mu kuradi sunnitud ühtekuuluvusasutustes olnud aga põhimõtteliselt ei saa ma aru, miks me ei võiks lihtsalt läbi saada?

elagu pekstud poisid, teie olete mu sõbrad!

elagu koledad, lollid tüdrukud, sest nad on nagu mina!