otsi unetriinu kuskilt kus lights are brighter

wordpress

kainus

ma ei tea, kas hetkeline aga vahet pole kaa. vahel tuleb ennast kaineks juua. kõik tegelikult ei tee muud, kui läheb edasi. EDASI! nagu see bändki.

eile oli ilmselt mu kõige sentimentaalsem õhtu elus. alates sellest, miks vanemad karjusid või miks vanemad lõid ja miks me tollal tegime valesid asju, mida me teadsime, et valed on. kõik on omavahel nii neetult seotud, et võtab hirmu nahka. aga me jõime õnnest, et oleme elus. ja ainult õnnest tasubki juua, ausalt. mis sellest, et mul on valus, ma olen ikkagi õnnelik, sest ma olen elus. nii fucken sentimentaalne ongi, nii häbitult sentimentaalne.

mulle tundub, et kõik mis minuga praeguseni juhtunud on, on juhtunud sellepärast et minust saaks parem inimene. selles "idioodi" mõttes parem inimene. ma soovin maailma vähem vihkamist ja rohkem armastust. (ja KUI irooniline on sel praegusel hetkel minu kõrval kasvatusest nõretav vend!)

armastus võtab sult 5 kilo maha, otsi orkutist. (lamer!)

hinge lööb kinni

kuidas ma tahaksin KÕIGE selle koha pealt lakooniline olla, lihtsalt, lakooniline ja kiire, aga ma ei ole üldse. ja see kestab, kestab, kestab.. ja sa tead ju, et ma ei saa seda enda sisse jätta.

ausalt, ma elan vahest ühest sigaretist teiseni. mitte, et mul see maitse meeldiks, mitte, et ma teeks seda isegi poosi pärast, see lihtsalt.. miks? aga ütle sina mulle, mina ei tea.

ma käed värisevad, ma vaevu suudan nuttu kinni pidada. kõige selle juures olen ma siiski hakanud emotsioone veel rohkem tajuma, veel tundlikumaks muutunud. ja mitte masetseda? masetseda? emoda? mida vittu te räägite? mida VITTU TE RÄÄGITE?! see on lausa mõnitav.

mulle lihtsalt ei mahu see pähe, südamesse, ega mitte kuhugi, et ma lihtsalt kaotan kehtivuse. täiesti selgest teavast, ma kaotan kehtivuse, ei kõlba enam. ja ma ei jõua vihata, ma ei suuda sellise vihaga elada, nagu ma vihkan. õigemini on ju viha fassaad haavatusele, kõige kõige suuremale haavatusele ja teadmatusele.

ma ei taha ühtegi seda tunnet enam tunda, ma tahan sellest valust välja pääseda aga ma tean, et sellest pole muud väljapääsu kui aeg, mis kulutab teravad ääred nüriks.

vahest ma tahan päästmist aga sellist ei pakuta, see ei ole võimalik ja pealegi ärakasutatav. ma ei taha midagi muud, kui kaitset. palun, ärge kunagi kunagi tehke kellegile nii.

sa oled nii ilus

kui sa oled aus

sa oled nii ilus

kui sa oled alasti tõe ees

ma ei suuda uskuda, et sa jooksed endiselt ümber maja*

Ma näen teda iga päev peaaegu unes. Täna olime me koos kuskil ühikas, mis oli vist mingi saare peal ja seal oli mingi rootsi tüdruk, kellega ta vist nüüd koos oli. Ja sel tüdrukul oli vist sünnipäev, me sõime kõik neljakesi jäätist (tütarlapse ema vist oli kaa). Seal olid kohutavalt pikad koridorid ja oli vist talv, sest ma ajasin koguaeg oma riideid, mida oli kohutavalt palju, taga. Ühel rändamisel koridoris, kui me kahekesi olime, küsisin ma siis talt ‚kas meie vahel on kõik läbi’ mille peale ta justkui iseenesest mõistetavalt mühises et ‚jah’. Mingi suhteliselt kena neiu oli see, tumeda peaga, eesti keelt vist ei rääkinudki.
Ma ei mäleta, millal ma viimati rahulikult magasin.
Ja mul pole aimugi, millal ma üle saan. Alateadvus ei lase lihtsalt lahti, isegi kui mõistus on juba ammu südame täis sõimanud.
See tühi tunne on sees – üldsegi ei taha enam armuda. Omat pidi on sellest ka kindlasti kasu, pikemas plaanis, hakkan rohkem inimesi nägema, kui oma pidevat meeleheidet tunnetama. Ei käi enam otsiva pilguga ringi. Jah, ma olen selline. Ma ei tea miks, sellepärast pole neid asju ka lihtne tunnistada. Ma tunnen, et nüüd on vaja hakata asjadesse sisenema teisest avast. Aga jälle, pole aimugi kuidas. Või on lahendus millegi uue tegemine? Mille tegemine? Kuidas ja kellele? Laul. Ma ei laulnud enne üldse, nüüd olen ma oma suu pilukile teinud, see ei tähenda veel suurt entusiasmi, ei. Ma pean veel iseenda kartusest vabanema, enne kui end demonstreerin. Kui neetult raske on ennast aktsepteerida, kuidas ma saaksingi siis teistelt oodata, et nemad mind aktsepteeriks. Ja
Toetada võib ka see, kui ei püüta toetada vaid
Ma olen köögis teen süüa
Sina mängid oma toas
Kitarri
Ja vahest ma elan su aknalaual, mis on suhteliselt suurepärane.

Ma tuigun, olen elus, aga jalad ei jaksa eriti edasi minna.
Jumal teab, kui üleliigsena ma end kohati tunnen. Kui valena ma end tunnen. Et mind ei ole olemas. Kuigi on ju, ma tean. Ma nagu upuks. Ma ei saa aru, miks ma nii tunnen, see on ju vale, mul on ju kõik olemas!

..nõrkushetked?

* tänud lugupeetud härra Neemusele selle ilusa kujundi eest. Ümber maja jooksen ma küll, kuid kasjust enam mittemetafoorselt, aga metafooridest ei pääse minupuhul vist iial.

you only dance for yourself

your hearts never there
so why should i care?

aga võib-olla on ta nüüd õnnelikum, kui mitte õnnelik. kuidas saab mulle kellegi õnn haiget teha? jah, miks ma olen nii eneseksne, ah? (ei no ausalt, hakkamegi õnne globaliseerima)

ma ei saa üldse aru miks ma seda kuradi sitahäda ikka veel armastan. no tõesti ei saa aru.

mul ei ole sadantmiljonit sõpra keda kapist laenutamas käia, vabandage, ma võtan oma sõpru nii nagu nad on ja armastan neid. ma ei taha, et nad peaksid koguaeg kartma öelda "õigeid" sõnu. ja siis tuleb mingi julk, kes arvab, et ta võib (ja minuga võibki kõike, ilma irooniata, ma lasen sest ma usun) love me and leave me to die. see on maailma kõige jõhkram ühekordne ärakasutamine. ja tal on sellest sügavalt pohhui kaa, et ta kohtleb inimesi nagu kõntsa, valetab veel viimse päevanigi, et armastab, kuigi oli juba ma ei tea kui mitmega petnud. see ei ole armastus, mu sõbrad, nii see ei käi. ma oleks talle kõik andeks andnud, kõik, sest mina armastan seda, kes armastab tõtt ja kes valetab ei ole mind väärt, päris ausalt. mul ei ole tühje karpe vaja, ma tahan inimest näha.

kõik mis me tegelikult, lihtsalt, tahame on ilu. Et Meie tunneks ennast rahus, hästi. Meie kindluse jaoks on ilu, sest ilu on nii lihtne ja puhas. Noori siledaid juukseid hingad -
noor, pehme, rikkumata ilu! Ilu! Millele pole võrdset, mille südamest pole võetud tükkigi, mis on nii haavatav aga ta ei tea seda, sest ta ei tea valust mitte, mitte midagi ja seda ilusam ta on oma naiivsuses, usus - oma täiuslikkuses.

Ma ei tea, kas ma jooksen veel ümber maja. Päev selgitab selle, kas ma Täna Veel jooksen.
Ma ei saa ilma päästerõgaste ja käteta. No olgu, võib-olla saaksin, aga väga vähe. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma ei suuda sissepoole elada, ma tõesti tõesti ei saa. ("Miks ma olen selline, nagu ma olen?")

juni järvi - falling like snow

köömes

ma panin ta raamatud täna põlema ja sellega ongi vist nüüd kõik
muidugi raudtee
sääse-teede ja metro armastatud luminal
ning tapvalt must kohv